Jorge Luis Borges “Liivaraamat. Shakespeare`i mälu” LR 2017 nr 23-24

jorge luis borgesLaenutasin “Liivaraamatu. Shakespeare`i mälu” raamatukogust juhuslikult. Midagi muud ei leidnud sel korral võtta. Aga silma alla ta mulle jäi ja nii ma ta kaasa võtsingi, et mitte päris tühja käega ära tulla.

Lõpuks seisis see õhuke vihik – napp sada lehekülge – mu öökapi peal peaaegu kaks kuud. Jõudsin “Liivaraamatu. Shakespeare`i mälu” vahele läbi lugeda ühe Islandi kriminaalromaani (vähemalt 400 lehekülge) ja enam-vähem sama paksu uue Pullmani.

Kriminaalromaanist ei mäleta ma praeguseks suurt midagi peale selle, et oli teine päris korralik, aga mitte rohkem. Tõlge – paraku – oli kehv. Pulman oli hea nagu Pulman ikka.

“Liivaraamatu” lood aga elavad mingil kummalisel moel mu peas oma elu, just nii, nagu autor “Epiloogis” on ütelnud: “Loodan, et need kiiruga dikteeritud märkmed panevad sellele raamatule punkti, aga siinsed fantaasiad hargnevad edasi külalislahketes kujutlustes seda raamatut sulgevate lugejate peades.”

“Liivaraamat. Shakespeare`i mälu” koosneb 18 lühikesest loost ja need lood pole kaugeltki igavad. Vastupidi. Nad pole isegi mitte rasked, aga nad vajavad oma ümber õhku ja ruumi.

Mis see kirjandus muud on kui lugude jutustamine – kuigi mõnikord näikse jutustajad selle unustanud olevat – ja Borges on meisterlik jutustaja. Veel enam – ta jutustab lugusid, mida tõepoolest on mõtet rääkida, lugusid, mis on jutustamist (ja kuulamist) väärt.

Need kõnelevad lõputust raamatust, igivanadest kirjandustest, mis koosnevad ainult ühest sõnast, matemaatikat kummutavatest sigivatest kividest ja sinisest värvist, mida tohib näha vaid unes, lõuendist, mis sünnib alles tuhandete aastate pärast ja mille värvid on alles mööda maailma laiali pillutatud ja Odini kettast, millel on ainult üks külg. Need lood panevad proovile harjunud eetika, kogu aja ja ruumi ning – Lovecrafti appi võttes – ka igasuguse terve mõisuse, ühesõnaga – need on lood, mis ei hooli põrmugi tõsiasjadest.

Kaks korda kohtub Borges oma lugudes iseendaga. Kord on jutustajaks noor, kord vana Borges. Üks kord – kolm aastat enne tõelist – lavastab ta iseenda surma. Igast tema mõne lehekülje pikkusest loost võiks kirjutada paksu romaani, või mis loost, mõnest lausestki.

“Minu elukäik on olnud tavaline, aga unes olen alati näinud tiigreid.”

On veel midagi vaja lisada? Ei ole ju! Või kui, siis – need tiigrid on sinised!

Hästi “Liivaraamatu” lood ei lõpe, aga – kui järele mõelda – kas maailmas on üldse vestmist väärt lugusid, mis lõpeksid hästi? Või mis on üldse hästi? Näiteks “Paracelsuse roos” – lõppes see nüüd hästi või halvasti? Pole kindel. Üldse miski ei ole kindel. Või kas ta peabki olema? Kindlad asjad ei ole reeglina huvitavad. Neist pole mõtet rääkida.

Ja veel. Just “Liivaraamatut” pidas 87aastaseks elanud Borges oma elu parimaks proosateoseks. Seda kirjutades oli ta 76aastane, “Shakespeare`i mälu” ilmus, kui kirjanik oli 84aastane. “Liivaraamatu” lugusid vestabki väga vana mees, kes pole kunagi silmi kinni pannud, sest uudishimu on temast alati võitu saanud. Ja jumal tänatud, et ei ole.

Maailmas on liiga vähe vanade meeste (ja naiste) vestetud lugusid. Liiga vähe, sest eks ole just nemad need kõige õigemad jutustajad. Neil on, mida rääkida, sest nemad on kuulnud ja näinud, nende mälu paleed on hiilgavad ja koopad sügavad. Nad ei mõista ehk mälu kogu selle täiuses, ei saa ehk küll maailmast aru, selleks on see liiga muutlik, lainetav ja mitmekesine, aga tema imetabasust sõnadesse panna oskavad nad palju paremini kui noored. Noore inimese jaoks – kui on – on imetabane kõik, terve maailm, sest ta alles avastab seda, vana inimese jaoks on imetabane vaid see, mis on seda tõesti.

Vaid vana mees teab, et alla unenäosiniste tiigrite ja Shakespeare`i rändava mälu, mille võib endale saada, pole mõtet jutustama hakatagi. Teab muu hulgas ka seda, et tähtis pole mitte lugemine, vaid ülelugemine, mis käib ka “Liivaraamatu” kohta.

Võetagu aega ja loetagu. Ja loetagu üle.

Advertisements

John Crowley. Missolonghi 1824

Leidsin selle jutu hinnatud toimetaja Gardner Dozoisi kokku pandud kogumikust “Modern Classics of Fantasy”. Ma ei ole Crowley-nimelisest kirjanikust üldse midagi kuulnud, mis on imelik, sest üldiselt on angloameerika ulmekirjanikud mulle ikkagi tuttavad. Dozois jälle juhatas jutu sisse umbes nii, et kes meist ei teaks suurt kirjanikku Crowleyt.

Jutt ise algab kõlvatu ettepanekuga, mille inglise lord just ühele mustlaspoisile teeb. Korvi saanuna jutustab tal poisile tolle rahustamiseks hoopis ühe loo, mille tunnistaja ja osaline ta noorena Kreekas oli.

Ühes külas olid kohalikud mehed kinni püüdnud ja puuri pistnud “metsmehe”, kelle kavatsesid maha lüüa. Noort jutustajat pani selline resoluutne julmus imestama, ta läks salaja puuri juurde kinnipüütut uurima, sai teada, kes ta on ja laskis oma abilistel “metsmees” vabadusse päästa. Vastutasuks andis vabastatu talle vist ka ühe kingi, arutleb juba juba vanemapoolne jutustaja.

See lühijutt kuulub nende hulka, mis annavad viimaste ridadega eelnevale uue vaatenurga. Et “Nüüd ma saan aru! Päris hea!” ja vangutad pead. Minu arust oleks konkreetne lugu ka ilma lõpunükketa sama hea olnud. Sain oma elamuse “metsmehe” isikust kätte, aga see ei olnud kindlasti kogumiku tipplugu.

Connie Willis. Doomsday Book

1992. aastal ilmunud Connie Willise ajarännu-ulmekas tegeleb 14. sajandi ja lähituleviku Oxfordiga. Ajaloolaste seas on ajarännud üpris tavalised, aga mitmesugustel põhjustel põhiliselt lähiminevikku. I maailmasõda jne.

Kivrin Engle, kangekaelne keskajale spetsialiseerunud naistudeng otsustab ära teha hüppe 14. sajandi Inglismaale. Ta valmistub väga põhjalikult ette, omandab tollele ajale tüüpilised oskused, õmbleb ise endale sobivad riided, saab kaitsesüstid. Lõpuks poolsalaja ja suurte kõhklustega, otsustavad Oxfordi ülikooli ajalooinstituudi vanamehed neiu kaugesse aega ka lasta. Õigemini professor Gilchrist julgustab, professor Dunworthy on aga ettevaatlik.

Neiu potsatab minevikus tohutu peavaluga keset metsa, mitte teele, nagu oli kavatsenud. Aga sellega hädad alles algavad. Tüdruk jääb mingi nipiga raskesti haigeks, tema tõlkimismasin ei taha tööle hakata ja nende keelest, kes ta päästsid, ei saa ta mõhkugi aru, kuigi enda teada õppis tolle ajastu inglise keele korralikult selgeks. Ja kuigi see paistab ajaliselt võimatu olevat, jõuab külla midagi, mis meenutab katku.

Ka tehnik, kes ta minevikku saatis, jääb tulevikus raskesti haigeks ega suuda muud kui sonida. Nii ei saa professorid teada, kas ajaränd õnnestus ja mis veelgi hullem, kui tehnik ei toibu, ei pruugi õnnestuda ka ajaränduri tagasitoomine õigel ajal. Haigus hakkab muidu universaalvaktsiinide abil viirustest vabanenud ühiskonnas kiiresti levima, garantiinid, surmad, paanika jms.

Suuremas osas raamatust ongi kaks paralleelliini – 14. sajandi Inglismaa külaelu ja 21. sajandi jõulueelne Oxford.

Tuleviku Oxfordi osa meenutab rohkem põnevusjuttu, kus on palju siginat-saginat, pinget ja mõned koomilised kõrvaltegelased. Eriti piinlik oli ühe kõrvaltegelase kontrollifriigist ema. Kujutan ette küll, kuidas noor kirjanik tahtis oma ülikoolimälestusi kirjandusse vormida, aga see jantlikkus ei sobi hästi siia. Tulevik on raamatu nõrgem pool.

Raamatu väärtus tuleb minevikust jutustavast osast. Harva, kui keskajast või pseudokeskajast suudetakse kirjutada ajalooliste seiklusromaanide stampe kõrvale jättes. Siin on see Willisel hästi ja usutavalt õnnestunud. Selline tagasihoidlik, asjalik elu. Kokkuvõttes ootasingi neid “igavaid” ajaloopeatükke rohkem. Sellest koorus hästi kurb, aga ka ilus ja inimlik lugu.

Kui minevikuosale midagi ette heita, siis ikkagi seda, kui kehvasti ettevalmistatult peategelane sinna saadeti või kui ebaveenvalt ta seal kohati käitus. Sul on mingi diktofoni moodi salvestaja kaasas, aga kompassi või asukohamäärajat mitte?! Või üldse, milleks saata naine, kui on teada, et tal ei sobi alustada vestlust meestega? No mis info koguja ta seal on! Tulevikuosas oleks suur osa jandist ära jäänud, kui neil oleks olnud mobiiltelefonid. Need möödapanekud aga ei rikkunud head tervikmuljet.

Raamat võitis nii Hugo kui ka Nebula, nii et minuga ühtmoodi arvasid nii ulmefännid kui ka kirjanikud.

Õige “Doomsday Book” on Inglise vaste Taani hindamisraamatule – millalgi 11. sajandil William Vallutaja käsul loeti kõik inglased loeti üle ja pandi koos varaga kirja. Vabadele meestele see muidugi ei meeldinud, “rahvaloendajatesse” suhtuti kahtlusega, nimi “Domesday Book” on kaasaegsete pandud pilkenimi, mis vihjab sellele, et viimseks kohtupäevaks pannakse kõik kirja.