Paolo Cognetti “Kaheksa mäge”

 Itaalia nüüdiskirjandust pole ma eriti lugenud. Õigupoolest ainult Elena Ferrante kahte raamatut.

Tema “Üksilduse päevadest” ei taha ma tagantjärele midagi kuulda. Mitte et see oleks kehv raamat, vastupidi. See on väga hea raamat, aga sellegipoolest ei taha. Mõni raamat on lihtalt… liiga mõjuv. No ja otse loomulikult on see läbinisti naiste raamat.

Napoli romaanide esimene osa “Minu geniaalne sõbranna” jälle on läbinisti… Itaalia-pärane. Või vähemalt selline – juhul, kui ei ole asjadega eriti kursis – nagu üks Itaaliast kõnelev romaan ettekujutuses võiks olla. Ja huvitav.

“Kaheksa mäge” ei ole kumbagi. Ma ei oska öelda, kas ta on Itaalia-pärane ja kui lahterdada, kas meeste või naiste, siis on ta ikka pigem meeste raamat. Oleks nagu üks lugu meeste sõprusest, aga ei ole ka. Pigem on see Bruno kui Pietro või nende kahe lugu, aga kindlasti just see lugu, mida Pietro on otsinud ja leidnud sealt, kust ta alati ära on läinud: mägedest, kus on Bruno, viimane mägilane, see, kes jääb. Metaromaan, muidugi.

“Kaheksa mäge” on lugu linnaminekust, kõik ju lähevad linna, Milanosse või kuhu iganes, kõik, kes vähegi saavad, aga oma lugu nad sealt ei leia. Nagu Eestis nii ka Itaalias. Sellepärast ma seda romaani nii väga Itaalia-päraseks ka ei peaks. Kui mäed maha arvata.

Romaani enda kohta, kui parafraseerida Fred Jüssit: kui teeb haiget, siis tean, et olen kokku puutunud kunstiga. “Kaheksa mäge” teeb haiget, ja mitte selles mõttes, et mis kõik inimesega võib juhtuda, kõik see ebaõiglus jne. Lihtsalt elu ongi niisugune, et teeb haiget, kui teda tõsiselt võtta. Ja mitte midagi ei ole teha.

Tõenäoliselt ei ole “Kaheksa mäge” väljamõeldud lugu. Paolo Cognetti on sündinud 1978. aastal Milanos ja elab vaheldumisi linnas ja kahe tuhande meetri kõrgusel asuvas mägimajas.

Ma ei ole kunagi mägedes käinud, aga selle raamatu järgi ma arvan, et mäed võiksid mulle meeldida. Mägi kui eluviis. Sammhaaval minek. Vaikus, aeg ja mõõt. Tõsidus.

“Kahekesa mäge” on pälvinud 2017. aastal Premio Strega kirjandusauhinna.

Mihkel Mutt “Eesti ümberlõikaja”

Loo peategelane härra Rähn on pärit Alam-Kolkaküla alevist. Ta on omal ajal giidina uhkusega tutvustanud välismaalastele Eesti vaatamisväärsusi, mõistnud siis, et kõik see on Euroopas palju uhkemal kujul juba ammu olemas. Alaväärsuskompleksiga seotud identiteedikriis toob ta mõneks ajaks oma Kolkakülla tagasi juuri otsima, seal aga torkab pähe lahendus: tuleb ennast mingi teise rahvuse liikmeks (vaimselt) ümber lõigata. Raamat hüppab päris palju siia-sinna. Teine liin on Alam-Kolkakülas spontaanselt sündiv rahvuslik liikumine. Kusagil on “päris-eurooplased”, kes hoiavad Eestil ja Alam-Kolkakülal silma peal.

Kes on Mihkel Muti arvamuslugusid ja raamatuid lugenud, kujutab ette, mis põldu ta künnab. Kolklus, eestlus, rahvusvahelisuse võimalikkus ilma iseenda rahvuse ärasalgamiseta. Õhtumaade allakäik. Kirja pandud ma ütleks et mutiliku särava följetonimeistri sulega (kujutan ette, et inimesed, kes teavad Mihkel Mutti kui kuulsat Eesti kirjanikku, aga ei ole ühtegi ta raamatut lugenud, arvavad, et ta raamatud on tõsised. Ei ole, need on romaanipikkused följetonid, täis mängurõõmu.) Iroonial ja groteskil on tähtis koht.

Kas see mulle meeldis? Ma ei tea isegi. Selliseid asju lugedes peaks tekkima üllatus- ja äratundmismomente, et pagan, see oli tabav, poleks ise osanud paremini öelda! Paremal juhul hakkad veel naerma. Neid on küll ja rohkem kui tal keskmiselt raamatu peale. Aga on ka õllepudeliga bussiputkas istuva elukunstniku hvilusoofiat, mis küll peene sulega elegantsesse rüüsse riietatud, aga midalugedes hakkab natuke ebamugav, sest tundub, et kirjanikuhärra ei ole asjale päris pihta saanud.

Mihkel Muti aeg on minu omast varasem, see algas 1970ndatel ja jõudis ehk tippu 1990ndate üleminekuajal. Olen sellele ta vanemat ja uuemat esseistikat lugedes mitu korda mõelnud, et stagnaaja Eestist oli ta haruldaselt euroopalik ja lääne kultuuri mõistev härra, pärast iseseisvumist aga avastas, et tegelik lääs on mõneti teistsugune. Nüüd püüab Mutt ikka Euroopat kinni püüda, aga see jääb lõpuni tabamatuks. “Seda Euroopat, millest ma unistasin, pole vist enam olemas,” ütleb üks ta tegelane. Mutile ei anna see rahu.

Mina tunnen end iseendana jumala hästi ja ei põe rahvuse, kultuursuse või tõsiseltvõetavuse kompleksi. Eks muidugi libisevad ka minu mõtted vahel samadele radadele, aga see jätab mind siiski suhteliselt ükskõikseks. Mingitest protsessidest saan ma teistmoodi aru kui Mutt. Sellises olukorras kipub ikka nii olema, et kirjaniku peen iroonia ei pane lugejat oma seisukohti ümber hindama, vaid muutub lugeja silmis lihtsalt kirjutaja piiratuse tõendiks.

Mutt aga las kõnnib neid radu. Keegi võiks seda ju teha ja Mihklil tuleb see välja paremini kui enamikul teistest. Ja “Eesti ümberlõikaja” on ka värskem kui paljud teised Muti raamatud.

“Tuumahiid 3. Triitium” Koostajad Maniakkide Tänav, J.J. Metsavana, Artur Räpp

“Tuumahiid” on Eesti ulme kogumik, mis on kokku pandud ajakirjas Reaktor 2015. aasta kevadest 2016. aasta suveni ilmunud lugudest. Seisin raamatukogus tükk aega selle ees, enne kui väikse ebamugavustundega kaasa võtsin, sest ühest küljest tahtsin küll teada, millega meie ulmekirjutajad üllatavad, aga teisest küljest mäletasin, et esimeses kogumikus oli korralike lugude kõrval ka paras ports kräppi. Ühtegi sellist raamatut, mille peale ma oleks saanud kindel olla, et unustan ennast seda lugema, ma seekord raamatukogust ka ei leidnud ja kaasa tuli “Tuumahiid 3”.

Helju Rebase kaks juttu oleks nagu teisest ajastust ja süsteemist. Mõlema peategelased on enesekesksed kapitalistid, justnagu mõnes vanas Pioneeris. Jutud olid muidu ka nagu ehtsad viiekümnendate produktid. Selged, lihtsad, puändi peale mängivad. Samas olid päris mõnusa hooletu enesekindlusega kirja pandud, nii et ma isegi ei tea, kas see, mis ma siin teen, on kriitika või lihtsalt kirjeldus.

Mairi Lauriku “Otsustamise hetk” oli selle kogumiku kõige suurem pettumus. Mitte et see läbi ja lõhki halb oleks olnud, vastupidi. Lugu postapokalüptilisest Eestist oli hea fantaasialennuga visandatud. Kahjuks oli see nii kesiselt kirja pandud, et ajas vihale. Umbes nii, et “Ööohakas läks sohu, kuhu ta ei tohtinud minna. Seal ründas teda karu.” Toorik.

Kuidas mulle saaks mitte meeldida “Valge härrasmees”, mille tegevust toimub Haapsalu piiskopilinnuse all hiiglaslikus vanglas; mille peategelase tütarlapse nimi Sirts ja mis on kirjutatud Lääne Elule järjejutuks? Aga see Maniakkide Tänava ja Metsavana koostöö oli hea ka teistel põhjustel. Korralikult läbi mõeldud küberpunk-düstoopia-õudus-seiklus, mis oli ühtaegu põnev ja naljakas.

Meelis Ivanovi “Hea laps”, (:)kivisildniku “(:)jalgu tulle pannes on saapad mõistlik valik” ja Siim Veskimehe “Jalgu tulle pistes on saapad mõistlik valik” on sellised leheküljepikkused laastud, pigem anekdoodid. Sellised meeldivad mulle oma respekti poolest lugeja aja vastu – kui ei meeldi, siis ei ole röövinud üle minuti. Need jäid isegi meelde.

Tea Lalli “Vahetus” ja Aira Rakavi “Muumitroll” olid õudukad, teostuse poolest jälle üle esimese “Tuumahiiu” juttude keskmisest, aga “Vahetusel” polnud nii tugevat oma nägu, et oleks väga meelde jäänud, teine oli idee poolest natuke nõder, et ülistust laulda tahaks.

Siis tuli Heinrich Weinbergi “Kes varju püüab”. Minu jaoks täitsa võõras autor. Olin murega vaadanud, kui pagana pikk see jutt on, ja pannud vaimu valmis, et end sellest järgmiste läbi juttudeni närida. Selgus aga, et see oli terve kogumiku tipp. Peategelane, endine Afganistani-mees ja praegune eritellimusel mööbli valmistaja tahab koos kolleegiga Inglismaalt koju Eestisse lennata, Gatwicki lennujaamas saab aga kokku iseendaga, kes terve lennujaama pommiga õhku laseb. Järgmisel hetkel on peategelane koos värskete mälestustega tagasi lennujaama jõudmahakkamise hetkes. Ajaringe tuleb veel mitu ja igaühega lisandub põnevust ja ulmet, nii et lugu ei muutu igavaks. Väga hea ajateemaline seiklusulme.

Miikael Jekimovi teine lugu “Pärast kättemaksu” oli kosmoseooper, mis oleks hästi sobinud Star Warsi maailma. Peategelane Altan, keda hüüti vist Karupojaks, on just tapnud oma endise pealiku, kardetud palgasõdurite jõugu juhi. Nüüd läheb ta kosmoselaeva kena piloodi Noraga Udulinna, et sealt mõni tööots üles korjata. See, mille ta valib, ei ole aga üldse selline, mida mees ootas. Heas kosmoseseikluses on midagi veel peale madina. Jekimovi loos kindlasti oli ja kuigi ma ei ole selliste kosmoseseikluste suur fänn, meeldis mulle “Pärast kättemaksu” päriselt väga.

J. J. Metsavana “Veretu eluga” maailm oli laenatud pigem “Alienist” või “Doomist” ja situatsioon “Tont nr 5st”. Oma robot hakkab sõjaväelasi tapma. Õnneks ei ole see lugu tühipaljas mujal nähtu-loetu koopia, sellel lool on iseloomu. Metsavanale iseloomuliku huumori ja krutskiga jutt.

Metsavana kolmas lugu kogumikus, “Vanamehe unistus”, on pilt tuleviku-Eestist, kus meie põlvkond on vanaks jäänud, tüütab noori JMKE ja meiliaadressidega ja proovib muutunud maailmas kuidagi hakkama saada. Ühtpidi mitte just üleliia originaalne, aga samas oli seal lahedaid detaile ja mõttekesi selle kohta, kuhu meie ilm lähematel aastakümnetel liigub.

Weinbergi ulmekas “Ringkaitse” ja Artur Räpi kirjaniku-õudus “Ja viis kõidet ülespoomist” jätsid mind suhteliselt külmaks.

Kokkuvõttes oli üllatavalt hea kogumik. On ju üsna loogiline senise kogemuse pealt, aga ka muusikaga võrreldes oletada, et fännide looming on halvemal juhul saast, paremal juhul aga kopeerib üsna tõetruult ja näpuosavalt oma iidolit. Ainult et kellele on vaja häid kohalikke koopiaid? “Tuumahiid 3” näitab, et meie kirjutav ulmefändom on jõudnud uuele tasemele. Kogumikus oli lugusid, mis ei loo küll uusi ulmevoolusid, aga on juba midagi enamat kui vanade teemade ümberkirjutused. Ja isegi suurem osa värske sisuta lugudest oli kirja pandud hästi.

Alberto Manguel “Õhtud Borgesega”

“Õhtud Borgesega” täiendab Jorge Luis Borgese “Liivaraamatut. Shakespeare`i mälu”. Teiseks on ta ise natuke nagu üks Borgese unenäoline lugu.

Poisiohtu Alberto Manguel satub ette lugema raamatuid pimedaks jäänud Borgesele, ja otse loomulikult saab ka temast endast tulevikus kirjanik, aga mitte ainult. Temast saab ka Buenos Aireses Argentiina rahvusraamatukogu direktor. Selles ametis oli olnud ka Borges. Ei kõla just eriti tõepäraselt, aga tõsi ta on.

Unenäolisust lisab ka see, et Manguel ütleb, et kirjapandu on vaid mälestuste mälestus, sest märkmeid (kuigi talle soovitati) ta ettelugemiste ajal ei teinud. Küll aga on ta tagantjärele seostanud nähtut-kuuldut Borgese (ka toona veel loomata) loominguga.

Mangueli järgi oligi Borges suur unenägude nägija. Ta ei pidanud võimatuks, et terve elu ja maailm on… jumala unenägu. Polnud harvad korrad, mil Borges ja tema vestluskaaslased ükesteisele suure mõnuga oma unenägusid ümber jutustasid. Unes nägi ta aga Mangueli järgi nii mõndagi, mis hiljem kirjanduseks vormus, näiteks Shakespeare`i mälu. Ja (siniseid) tiigreid armastanud ta juba poisikesena. Borgese unistus olnud kirjutada jutt, mis mõjuks nagu unenägu, aga oma sõnul ei saanud ta sellega hakkama.

Mangueli järgi pidas Borges – see suur unenägija – end rohkem lugejaks kui kirjanikuks, Borgese jaoks oli maailm hiiglasuur raamat, ja seda nii otseses kui ka kaudses mõttes, ning paradiis lihtsalt üks hiiglsuur raamatukogu. Borgese usaldus kirjutatud sõna vastu oli vankumatu.

“On kirjanikke, kes üritavad maailma raamatusse panna,” kirjutab Manguel. “On kirjanikke, harvem, kelle jaoks maailm on raamat, raamat, mida nad proovivad iseenda ja teiste jaoks lugeda. Borges oli üks neist kirjanikest.”

PS “Liivaraamatu” (ja veel mõndagi) kirjutas veidi üle viiekümnesena nägemise kaotanud Borges pimedana: vormis laused peas, dikteeris, lasi korduvalt ette lugeda ja parandas.

PPS Ja veel üks Borgese tsitaat, mida ei saa mitte jätta lisamata: “Kunst peaks olema nagu Ithaka – roheline igavik, mitte uskumatud seiklused.”

“Kuusteist Eesti kirja” LR 2018 nr 1-2

Pärast “Varaste tänavat” tahtsin midagi lühemat. Postkastist toodud Loomingu Raamatukogu uus number tundus hea valik: 16 tellimise peale kirjutatud (lühikest) kirja eesti (mees)kirjanikelt, õhuke ka. Piisavalt teistsugune.

Teisest küljest ei olnud see võib-olla üldse hea valik, sest äsja loetud “Varaste tänav” rääkis (küll ilukirjanduse vormis) nüüdisaegsest Euroopast, ja nüüdisaegsest Euroopast (ju me ikka oleme) peaksid rääkima ka need kirjad, aga nad nagu ei räägi. Nad ei räägi õieti Eestistki. Või siis ikkagi räägivad mingil äraspidisel moel?

Et kellele siis eesti kirjanikud kirjutavad? Või oleks õigem ütelda eesti mehed, sest need on meeste kirjad? Eks ikka naistele: emadele, (endistele) sõbrataridele, abikaasadele, (poja)tütardele. Ainult üks kiri on vanaonu Seiule, üks surnud sõpradele, kes on eranditult mehed, ja üks iseendale, seega mehele, üks jumalale ja üks tõepoolest ka Eestile.

Mõned kirjad on väga kaunid, näiteks Lauri Sommeri ja Tiit Aleksejevi omad, mõned on huvitavad, näiteks Meelis Friedenthali ja P.I. Filimonovi omad, ja mõned on imelikud. Räägivad nad muidugi ikka ühest, üksindusest ja hirmust, sest need, kes seda pole, ei hakkaks ju üldse (kirju) kirjutama. Kiri on ikka püüd kellenigi jõuda, tahtmine mõni vana võlg ära õiendada, asi südamelt ära rääkida. Nii nagu päriselt oli. Või on.

Tegelikult ei peakski üldse arutama (veel vähem mõne moodsa prantsuse romaaniga kõrvutama). Kiri on isiklik asi, eriti paberi peale kirjutatud kiri, ja kellelgi peale adressaadi ei tohiks selle kohta ütlemist olla.

Aga et nende kirjade adressaat on ikkagi ka lugeja, siis las ta jääb.

Mathias Enard “Varaste tänav”

“Varaste tänavast” sain ma teada, kui lugesin Õnnepalu viimast raamatut. Selles ta ikka istus (kas just apelsinipuu all, aga mingi puu all (või vähemalt läheduses) kindlasti) ja luges “Varaste tänavat” ning mõtles kellestki poisist, kellestki Lakhdarist.

Millegipärast jäi mulje, et ta luges prantsuse keeles, ja võib-olla lugeski, seega minule kättesaamatut (ja mingit eriliselt peent) raamatut. Erilist huvi see mulle ei pakkunud, aga kui raamatukogu Tiina võttis virnast “Varaste tänava” ja ütles, et näe, see on see raamat, mida Õnnepalu oma viimases raamatus luges, siis ma selle ikkagi laenutasin, sest peale selle, mida ta kirjutab, on ometi huvitav ka see, mida ta loeb.

Tutvustus erilist vaimustust ei äratanud. 17aastase kodust välja visatud Lakhdari moodne odüsseia Tangerist Barcelona vanglasse, peatuspaikadeks kerjuste urkad, radikaalislamistide sekti raamatupood, illegaalsete immigrantide laipade kokkukorjamisest elatuv matusebüroo ja Barcelona kloaak… Mingi moodne Zola?!

Noh, mingi moodne Zola ta ei ole, kuigi tutvustus on täpne. Zola asemel tuleb meelde hoopis Houellebecq ja mingil kummalisel kombel meenutab “Varaste tänav” ka Õnnepalu toda viimast raamatut (või siis pigem vastupidi). Kõik kolm tegelevad Euroopaga, sellega, mis ta on, Houellebecq seestpoolt, tema prepareerib erurooplast ennast, Enard väljastpoolt, ta näitab Euroopat, nagu seda näeb noor (vaene) Maroko poiss. Muidugi teevad nad seda täiesti eri moodi, Houellebecq keskendub hetkele, olevikule (ja düstoopia-vormis ka tulevikule, olevikulisele tulevikule), Enard kasutab “Varaste tänavas” Bildungs– ja kelmiromaani elemente, kerib lugu lahti. Mõlemad aga jõuavad apokalüptilise tõdemuseni, et erilist lootust Euroopal pole. Jäänud on kaks võimalust: ennast linnaväljakul põlema panna või jääda rõdule (parki, apelsinipuu alla) raamatuid lugema.

No ja Õnnepalu tegeleb muidugi õige natuke rohkem selle teise võimaluse, puu all lugemisega.

Lakhdari teekond Tangerist Barcelonasse on teekond paradiisist põrgusse, ja isegi kui oleks vastupidi, jääks võimalus, et inimene on saadetud võõra jumala juurde, paradiisi eksiili. Lakhdari Euroopa on miraaž, ja mitte ainult araablastest põgenikele, vaid ka eurooplastele endile, kuigi nood ise seda (veel) ei taipa, selleks peab olema maalt, väljastpoolt. Lakhdari Euroopat valvavad kaamerad, millel pole inimese jaoks rohkem tähtsust kui jumalal, kes samamoodi näeb kõike, aga keegi ei pööra talle mingit tähelepanu.

Lakhdari Euroopa on steriilne, suletud nagu merikarp, või vähemalt tahaks, väga tahaks olla, ta on (veel diagnoosimata ajukasvajaga) magav tüdruk, kes näeb unes, et ei suuda kuidagi uinuda. Lakhdar arutleb, kas vajaks Euroopa ehk oma Araabia kevadet, äratust, aga pole kindel, et seegi aitaks.

Kokkuvõttes: kindlasti lugeda. “Varaste tänav” on saanud Goncourt`i preemia. Enard on arabist, elanud pikka aega Kairos, Süürias ja Liibanonis, teab, millest kirjutab.

Andres Küng “Tuule lapsed. Peatükke kaasajooksikluse ajaloost”

Mul on Goodreadsis lugemist ootavate raamatute nimekiri. Kui ma selle kunagi tegin, tundus see hea mõte, sest alatasa soovitas keegi midagi või jäi endale silma ja tundus mõistlik neid kusagile üles tähendada. Jama on muidugi selles, et olen seda täiendanud väga juhuslikult ja mis veel hullem, selle nimekirja raamatuid läbi lugema ma ei olnud hakanud. Kuni sügisel jäi silm sellele jälle millegipärast peale ja jõudis kohale, et esimesed raamatud ootavad nimekirjas juba 2011. aastast ning paljude puhul ei mäleta ma enam üldse, miks nad sinna sattunud on. Hakkasin umbes 70 raamatu pikkust nimekirja lühendama seda vanemast otsast läbi lugema hakates.

Seepärast oli mul nüüd ka au Andres Küngi 1990. aastal “Loomingu Raamatukogus” ilmunud raamatut lugeda.

Selle raamatu nimekirja sattumist ma isegi mäletan. Käisin veel Tartu ülikooli meediauuringute magistrantuuris (vist 2011) ja võtsin osa Maarja Lõhmuse mingist seminarist, kus otsisime ja analüüsisime avalikkust kujundavaid võtmetekste meie ajakirjandusest. Ja seal ta ükskord kiitis vaimustunult Andres Küngi. “Andres Küng on üks eesti läbi aegade paremaid ajakirjanikke. Ajakirjanik suure algustähega. Pole lugenud? Te peate seda lugema. Lugege “Tuule lapsi”!”

Ma muidugi teadsin Andres Küngi. Rootsieestlane, kes lõi vist kaasa EVTV tegemises selle alguspäevil. Ühtegi rida kirjalikku teksti ma temalt lugenud ei olnud. Panin raamatu järjekorda.

Nüüd lugesin selle ühe õhtuga läbi ja teate mis. Lõhmusel oli õigus. Andres Küngi kaasajooksikluse analüüs võtab ette lääne intellektuaalid, kes on kiitnud ja toetanud vasakpoolseid diktatuure ja režiime. Teate küll, Lion Feuchtwangerid ja Sartre’id, kes käisid Nõukogude Liidus Stalini ajal külas, kui vangilaagrites hukkusid sajad tuhanded inimesed, ja laulsid ülistust Nõukogude Venemaale. Või hiljem Kuubale ja Hiinale. Ta mitte lihtsalt ei sarja (kuigi teeb ka seda ja õigusega), vaid otsib ka vastust küsimusele miks.

Kaasajooksikluse teema on aastaks 2017 Eestis muidugi juba igaühele tuttav, aga Küng on selle osanud kuidagi niiviisi kirja panna, et see mõjub ikka valusa ja värskena ning ümberringi teise pilguga ringi vaatama sundivana.

Kahjuks on raamatus ainult valik peatükke originaalist. Teisest küljest võiks see julgustada seda u 60leheküljelist raamatut kätte võtma ja õhtuga läbi lugema. Ergutab nagu kiire külm dušš.

Tõlkis raamatu Anu Saluäär ja see ilmus Loomingu Raamatukogu 1990. aasta 10. numbrina.

Lena Andersson “Isiklikult vastutamata”

Lena Anderssoni “Isiklikult vastutamata” käsitleb sedasama teemat, mis “Põhjamaade romaani” sarjas juba varem ilmunud “Omavoli” (samuti Lena Andersson). Autor ise on selle kokku võtnud järgmise kuiva (ja ülimalt täpse) lausega: “Kui naised valiksid saadaval olevaid mehi, ei oleks neil pärast vaja niimoodi hiilida ja jantida.”

“Omavoli” oli olnud väga hea raamat ja sellepärast ma Anderssoni teist romaani lugeda tahtsingi.

Autorid (ja sageli just kõige paremad) käsitlevad tihti (kõigis oma teostes) ühte ja sama teemat ning teevad seda meisterlikult (ja põhjendatult). Eks Lena Andersson tee ka, aga…

“Isiklikult vastutamata” on kahtlemata huvitav ja teravmeelne raamat. Autor prepareerib Estri tundeelu ülima täpsusega. Paraku midagi uut ta aga “Omavoliga” võrreldes ei paku, nii et teema kordamise põhjendatuse koha pealt ma söandaksin kahelda. “Isiklikult vastutamata” sõnum on sama, peategelane (Ester) on sama, temaga juhtub täpselt sama asi, mis lõpeb enam-vähem samamoodi ja… raamat ise tükk maad nõrgem.

“Põhjamaade romaani” sarjas on varemgi ilmunud mõni nii-öelda naistekas ja “Isiklikult  vastutamata” võib rahulikult (väga heade) naistekate hulka arvata. “Omavoliga” seda teha ei saa. “Omavoli” ei ole mingil juhul naistekas.

“Omavoli” on ka õhem (loe: lühem ja  kontsentreeritum) ning see tulnuks ka “Isiklikult vastutamatale” kasuks. Ei pea ju sundima lugejat lõpmata kaua koos Estriga kannatama, aga noh… eks see ole lugeja valik, nagu on Olof Estri valik. Võimalik, et venitamine on siiski eesmärgipärane, sest tabasin end lõpuks Estri kombel Olofit tõlgendamast, st arutlemast, et… midagi pidi see Olof Sten ju ikka tundma, sest muidu ei oleks ta…

Õnneks olid raamatu 250 lehekülge mõjunud nii, et ma sain aru, et see on lõks.

PS Vaevalt, et Tarmo eriti tahaks seda raamatut lugeda, aga ta võiks seda siiski teha, sest siis ma saaks Tarmoga seda Olofi-asja arutada.

 

Triinu Meres “Lihtsad valikud”

Politseinik Gertrud Omara on kinni püüdnud planeedi esiterrorist Lauri Tropcheri, aga oodatud rahu ta ei leia. Vastupidi, jamad alles algavad. Esiteks palub Lauri talt midagi, millele Gertrud ei suuda ei öelda. Siis kutsuvad ta audientsile planeedi valitsejad, aadlisoost Boudicad. Gertrud hüppab seiklusest seiklusesse ja peatub vahepeal ainult selleks, et vanduda, “Kurat! Kuidas ma küll sihukese sita sisse olen sattunud!”

Gertrud liigub ühest stseenist teise nagu ehtne hardboiled krimka detektiiv, avastades, et kõik, eriti kõrgkiht, on jätised, aga kõik on ka inimesed. Seejuures saab ta korduvalt kere peale ja palju teisi saab hukka ning ulmeideed on ka täitsa korralikud.

Suuremalt jaolt ma lausa nautisin seda raamatut, sest Meres on välja mõelnud huvitava loo. Ma olen vanamoodne inimene ja tunnen ennast alati petetuna, kui loen moodsat proosat, mis paistab mulle lihtsalt kirjaniku päriselu ümberjutustusena. Selliste autorid küsivad kultuurisaadetes, et miks küll lugeja tahab kogu aeg teada, mis on päris ja mis väljamõeldis. Midagi ei ole teha, mina vana ajakirjanik hindan väljamõeldist ja hästi konstrueeritud lugu, mitte suleosavust päris maailma ja inimeste kirjeldamisel – seda ma oskan ise ka.

Loo konstrueerimisega jäävad pahatihti hätta ka ulmekirjanikud, kuigi teistel põhjustel. Olgu ulmeka keskkond või idee ükskõik kui fantastiline, selle lugu on tavaliselt klišee. Seepärast kui olin “Lihtsaid valikuid” paar lehekülge lugenud, arvasin teadvat, kuidas see raamat edasi läheb. Kui Gertrud püüab alguses Lauri kinni, siis on ju loogiline – arvestades, et nad on kunagised kolleegid ja sõbrad ja planeeti valitseb vastik aadel – oodata, et edasi kohusetundliku peategelase silmad avanevad ja lõpuks on ta ise mässajate juht, kes aadlijätised troonilt kihutab. Neid lugusid lihtsalt jutustatakse nii. Ma ei räägi seda lugu nüüd ära, ütlen vaid, et oodatud skeemi tulid üsna kiiresti tõrked ja see meeldis mulle väga.

Autoril on õnnestunud tavalise seiklusjutu süžee ootamatute keerdudega muuta üllatavaks, mis omakorda paneb kaasa mõtlema. Nõks on lihtne ja pealkirjaski kirjas – valikud, mida kangelane teeb, ei jälgi tingimata seiklusjuttude konventsioone. Need ei ole ka ekstravagantsuse pärast sellised nagu nad on, vaid – isegi kui mitte õiged, – piisavalt põhjendatud.

Päris täiuslik see raamat siiski ei olnud. Kui lahutada “Lihtsad valikud” kolmeks tasandiks, siis kõige kõrgem, loo tasand, oli väga tore. Rohujuure tasandil oli asi nii ja naa. Autor valdab sõna, võib-olla isegi liiga palju. Hakkasin raamatut lugema valusa pohmakaga ja panin selle esimese kahe lehekülje jooksul mitu korda käest ära. Näiteks selle lõigu peale: “Tropcheri jälitamine oli tema töö, eesmärk, võib-olla isegi kirg, kui aus olla – ja nüüd oli ta selles töös tõesti otsast lõpuni osaline olnud. Isegi kui tema roll päris lõpus piirduski löögi eest veidi liiga napi kõrvalepõikamisega ja õigupoolest ebavajaliku uimastajalasuga, oli ta vähemalt kohal ja nägi kõike.”

Õnneks ei koosne kogu raamat sellistest monstrumlausetest ja hiljem ma mitmes kohas lausa nautisin selle keelt ja stiili.

Aga sõnavaldamise ja tervikloo vahele jääb veel üks kiht, mis oli minu meelest neist kolmest nõrgim. Nimetan neid stseenideks. Mõned võtmehetked ja kõrgpunktid ei pääse mõjule, nad jäävad vähemtähtsa ees- ja tagapool voogava suvateksti varju. Abiks pole ka see, et raamat ei ole jaotatud peatükkideks, vaid läheb ühes jorus esimesest leheküljest viimaseni. Vahepeal ei pane tähelegi, kui mõni tegevuspaik on muutunud. Et Meres oleks nagu väga hea helilooja ja pillimees, aga dirigeerimisega jääb natuke hätta. See on siiski väga väike mure, mis võib-olla riputab viiele miinuse taha.

Kui ma seda raamatut raamatukogus käes kaalusin, oli mul väike tõrge. Asjata. See on üks paremaid Eesti ulmeromaane. “Lihtsad valikud” sai kirjanike liidu 2017. aasta romaanivõistlusel teise-kolmanda koha ja ma väga tahan teada, mis žürii arvates parem oli.

Riikka Pelo “Meie igapäevane elu”

Riikka Pelo “Meie igapäevast elu” oli kõvasti kiidetud. Kõigepealt kiitis Lehte ja siis – imeliku kokkusattumusena – täpselt samal õhtul kiitis “Plekktrummis” Leelo Tungal. Mõlemad on usaldusväärsed daamid.

Mõlemad imestasid, kuidas üks noor Soome naine ikka niimoodi… Noh, eks seda ole ennegi imestatud. Pelo pole küll enam NII noor kui Sofi Oksanen ja Katja Kettu, sündinud 1972, raamatu kirjutamise ajal 41aastane, aga ikkagi. Finlandia auhind peale selle. Niisiis teadsin ma juba ette, et see on väga hea raamat, ja tõepoolest – see ON väga hea raamat.

Nagu Lehte, istusin ka mina pärast esimest paarikümmet lehekülge arvuti taha, lugesin sealt Marina Tsvetajeva kohta nii palju, kui leidsin, ja hakkasin siis raamatuga otsast pihta. Mitte et nüüd muidu aru ei saaks, aga eks see arusaamine ole vähe teistmoodi.

Raamatu sündmustikku ümber jutustada ei ole mõtet, sest raamat on kirjutatud ikka väga seestpoolt. Nii, nagu seestpoolt paistab. Seda, mis paistab väljastpoolt, võib lugeda kirjandusloost. Või entsüklopeediast. Peale selle on “Meie igapäevase elu” puhul tähtis vorm, see, kuidas ta on üles ehitatud ja kõik need muud võtted, mida Pelo meisterlikult on tarvitanud. Aga mis mõtet oleks ümber jutustada paljast vormi. Parem juba loetagu.

Kui siiski üritada “Meie igapäevast elu” kuidagi kokku võtta, siis on see raamat armastusest ja sõnadest, kirjutatud sõnadest, kirjutamisest, sellest, kuidas armastus ei saa kunagi otsa, isegi siis mitte, kui oleks parem, kui saaks või kui teda ehk üldse ei olekski, sest ikka jääb väheks, alati jääb kellegi jaoks väheks, ja sellest, kuidas sõnad ikkagi saavad. Otsa. Ja mis siis edasi saab.

See on raamat sellest, et inimhing harjub muutustega halvasti või ei harju üldse, ja valikutest (või nende puudumisest). Aga muutustest ju ei pääse ja valida tuleb ka siis, kui midagi valida pole. Või oli aeg selline?

“Ainult armastus on tõeline, kõik muu on vale,” tunnistab Marina Tsvetajeva raamatu viimastel lehekülgedel. Need olid tema viimased sõnad, sama reetlikud kui elu.

Tollel reetlikkusel aastaarvu küljes ei ole, ja see on eriti salakaval.