Paolo Cognetti “Kaheksa mäge”

paolo cognetti Itaalia nüüdiskirjandust pole ma eriti lugenud. Õigupoolest ainult Elena Ferrante kahte raamatut.

Tema “Üksilduse päevadest” ei taha ma midagi kuulda. Mitte et see oleks kehv raamat, vastupidi. See on väga hea raamat, aga sellegipoolest ei taha. Mõni raamat on lihtalt LIIGA mõjuv. No ja otse loomulikult on see naiste raamat.

Napoli-romaanide sarja “Minu geniaalne sõbranna” jälle on läbinisti Itaalia-pärane. Või vähemalt selline – juhul, kui ei ole asjadega eriti kursis -, nagu üks Itaaliast kõnelev romaan ettekujutuses võiks olla. Huvitav. Järgmisi osasid tahan kindlasti lugeda.

“Kaheksa mäge” ei ole kumbagi. Ma ei oska öelda, kas ta on Itaalia-pärane ja kui lahterdada, kas meeste või naiste, siis on ta ikka pigem meeste raamat. Oleks nagu üks lugu meeste sõprusest, aga ei ole ka. Pigem on see Bruno kui Pietro või nende kahe lugu, aga kindlasti just see lugu, mida Pietro on otsinud ja leidnud sealt, kust ta alati ära on läinud: mägedest, kus on Bruno, viimane mägilane, see, kes jääb. Metaromaan, muidugi.

“Kaheksa mäge” on lugu linnaminekust, kõik ju lähevad linna, Milanosse või kuhu iganes, kõik, kes vähegi saavad, aga oma lugu nad sealt ei leia. Nagu Eestis nii ka Itaalias. Sellepärast ma seda romaani nii väga Itaalia-päraseks ka ei peaks. Kui mäed maha arvata.

Romaani enda kohta, kui parafraseerida Fred Jüssit: kui teeb haiget, siis tean, et olen kokku puutunud kunstiga. “Kaheksa mäge” teeb haiget, ja mitte selles mõttes, et mis kõik inimesega võib juhtuda, kõik see ebaõiglus jne. Lihtsalt elu ongi niisugune, et teeb haiget, kui teda tõsiselt võtta. Ja mitte midagi ei ole teha.

Tõenäoliselt ei ole “Kaheksa mäge” väljamõeldud lugu. Paolo Cognetti on sündinud 1978. aastal Milanos ja elab vaheldumisi linnas ja kahe tuhande meetri kõrgusel asuvas mägimajas.

Ma ei ole kunagi mägedes käinud, aga selle raamatu järgi ma arvan, et mäed võiksid mulle meeldida. Mägi kui eluviis. Sammhaaval minek. Vaikus, aeg ja mõõt. Tõsidus.

“Kahekesa mäge” on pälvinud 2017. aastal Premio Strega kirjandusauhinna.

Advertisements

Mihkel Mutt “Eesti ümberlõikaja”

eesti-ümberlõikajaLoo peategelane härra Rähn on pärit Alam-Kolkaküla alevist. Ta on omal ajal giidina uhkusega tutvustanud välismaalastele Eesti vaatamisväärsusi, mõistnud siis, et kõik see on Euroopas palju uhkemal kujul juba ammu olemas. Alaväärsuskompleksiga seotud identiteedikriis toob ta mõneks ajaks oma Kolkakülla tagasi juuri otsima, seal aga torkab pähe lahendus: tuleb ennast mingi teise rahvuse liikmeks (vaimselt) ümber lõigata. Raamat hüppab päris palju siia-sinna. Teine liin on Alam-Kolkakülas spontaanselt sündiv rahvuslik liikumine. Kusagil on “päris-eurooplased”, kes hoiavad Eestil ja Alam-Kolkakülal silma peal.

Kes on Mihkel Muti arvamuslugusid ja raamatuid lugenud, kujutab ette, mis põldu ta künnab. Kolklus, eestlus, rahvusvahelisuse võimalikkus ilma iseenda rahvuse ärasalgamiseta. Õhtumaade allakäik. Kirja pandud ma ütleks et mutiliku särava följetonimeistri sulega (kujutan ette, et inimesed, kes teavad Mihkel Mutti kui kuulsat Eesti kirjanikku, aga ei ole ühtegi ta raamatut lugenud, arvavad, et ta raamatud on tõsised. Ei ole, need on romaanipikkused följetonid, täis mängurõõmu.) Iroonial ja groteskil on tähtis koht.

Kas see mulle meeldis? Ma ei tea isegi. Selliseid asju lugedes peaks tekkima üllatus- ja äratundmismomente, et pagan, see oli tabav, poleks ise osanud paremini öelda! Paremal juhul hakkad veel naerma. Neid on küll ja rohkem kui tal keskmiselt raamatu peale. Aga on ka õllepudeliga bussiputkas istuva elukunstniku hvilusoofiat, mis küll peene sulega elegantsesse rüüsse riietatud, aga midalugedes hakkab natuke ebamugav, sest tundub, et kirjanikuhärra ei ole asjale päris pihta saanud.

Mihkel Muti aeg on minu omast varasem, see algas 1970ndatel ja jõudis ehk tippu 1990ndate üleminekuajal. Olen sellele ta vanemat ja uuemat esseistikat lugedes mitu korda mõelnud, et stagnaaja Eestist oli ta haruldaselt euroopalik ja lääne kultuuri mõistev härra, pärast iseseisvumist aga avastas, et tegelik lääs on mõneti teistsugune. Nüüd püüab Mutt ikka Euroopat kinni püüda, aga see jääb lõpuni tabamatuks. “Seda Euroopat, millest ma unistasin, pole vist enam olemas,” ütleb üks ta tegelane. Mutile ei anna see rahu.

Mina tunnen end iseendana jumala hästi ja ei põe rahvuse, kultuursuse või tõsiseltvõetavuse kompleksi. Eks muidugi libisevad ka minu mõtted vahel samadele radadele, aga see jätab mind siiski suhteliselt ükskõikseks. Mingitest protsessidest saan ma teistmoodi aru kui Mutt. Sellises olukorras kipub ikka nii olema, et kirjaniku peen iroonia ei pane lugejat oma seisukohti ümber hindama, vaid muutub lugeja silmis lihtsalt kirjutaja piiratuse tõendiks.

Mutt aga las kõnnib neid radu. Keegi võiks seda ju teha ja Mihklil tuleb see välja paremini kui enamikul teistest. Ja “Eesti ümberlõikaja” on ka värskem kui paljud teised Muti raamatud.

“Tuumahiid 3. Triitium” Koostajad Maniakkide Tänav, J.J. Metsavana, Artur Räpp

tuumahiid-3-triitium“Tuumahiid” on Eesti ulme kogumik, mis on kokku pandud ajakirjas Reaktor 2015. aasta kevadest 2016. aasta suveni ilmunud lugudest. Seisin raamatukogus tükk aega selle ees, enne kui väikse ebamugavustundega kaasa võtsin, sest ühest küljest tahtsin küll teada, millega meie ulmekirjutajad üllatavad, aga teisest küljest mäletasin, et esimeses kogumikus oli korralike lugude kõrval ka paras ports kräppi. Ühtegi sellist raamatut, mille peale ma oleks saanud kindel olla, et unustan ennast seda lugema, ma seekord raamatukogust ka ei leidnud ja kaasa tuli “Tuumahiid 3”.

Helju Rebase kaks juttu oleks nagu teisest ajastust ja süsteemist. Mõlema peategelased on enesekesksed kapitalistid, justnagu mõnes vanas Pioneeris. Jutud olid muidu ka nagu ehtsad viiekümnendate produktid. Selged, lihtsad, puändi peale mängivad. Samas olid päris mõnusa hooletu enesekindlusega kirja pandud, nii et ma isegi ei tea, kas see, mis ma siin teen, on kriitika või lihtsalt kirjeldus.

Mairi Lauriku “Otsustamise hetk” oli selle kogumiku kõige suurem pettumus. Mitte et see läbi ja lõhki halb oleks olnud, vastupidi. Lugu postapokalüptilisest Eestist oli hea fantaasialennuga visandatud. Kahjuks oli see nii kesiselt kirja pandud, et ajas vihale. Umbes nii, et “Ööohakas läks sohu, kuhu ta ei tohtinud minna. Seal ründas teda karu.” Toorik.

Kuidas mulle saaks mitte meeldida “Valge härrasmees”, mille tegevust toimub Haapsalu piiskopilinnuse all hiiglaslikus vanglas; mille peategelase tütarlapse nimi Sirts ja mis on kirjutatud Lääne Elule järjejutuks? Aga see Maniakkide Tänava ja Metsavana koostöö oli hea ka teistel põhjustel. Korralikult läbi mõeldud küberpunk-düstoopia-õudus-seiklus, mis oli ühtaegu põnev ja naljakas.

Meelis Ivanovi “Hea laps”, (:)kivisildniku “(:)jalgu tulle pannes on saapad mõistlik valik” ja Siim Veskimehe “Jalgu tulle pistes on saapad mõistlik valik” on sellised leheküljepikkused laastud, pigem anekdoodid. Sellised meeldivad mulle oma respekti poolest lugeja aja vastu – kui ei meeldi, siis ei ole röövinud üle minuti. Need jäid isegi meelde.

Tea Lalli “Vahetus” ja Aira Rakavi “Muumitroll” olid õudukad, teostuse poolest jälle üle esimese “Tuumahiiu” juttude keskmisest, aga “Vahetusel” polnud nii tugevat oma nägu, et oleks väga meelde jäänud, teine oli idee poolest natuke nõder, et ülistust laulda tahaks.

Siis tuli Heinrich Weinbergi “Kes varju püüab”. Minu jaoks täitsa võõras autor. Olin murega vaadanud, kui pagana pikk see jutt on, ja pannud vaimu valmis, et end sellest järgmiste läbi juttudeni närida. Selgus aga, et see oli terve kogumiku tipp. Peategelane, endine Afganistani-mees ja praegune eritellimusel mööbli valmistaja tahab koos kolleegiga Inglismaalt koju Eestisse lennata, Gatwicki lennujaamas saab aga kokku iseendaga, kes terve lennujaama pommiga õhku laseb. Järgmisel hetkel on peategelane koos värskete mälestustega tagasi lennujaama jõudmahakkamise hetkes. Ajaringe tuleb veel mitu ja igaühega lisandub põnevust ja ulmet, nii et lugu ei muutu igavaks. Väga hea ajateemaline seiklusulme.

Miikael Jekimovi teine lugu “Pärast kättemaksu” oli kosmoseooper, mis oleks hästi sobinud Star Warsi maailma. Peategelane Altan, keda hüüti vist Karupojaks, on just tapnud oma endise pealiku, kardetud palgasõdurite jõugu juhi. Nüüd läheb ta kosmoselaeva kena piloodi Noraga Udulinna, et sealt mõni tööots üles korjata. See, mille ta valib, ei ole aga üldse selline, mida mees ootas. Heas kosmoseseikluses on midagi veel peale madina. Jekimovi loos kindlasti oli ja kuigi ma ei ole selliste kosmoseseikluste suur fänn, meeldis mulle “Pärast kättemaksu” päriselt väga.

J. J. Metsavana “Veretu eluga” maailm oli laenatud pigem “Alienist” või “Doomist” ja situatsioon “Tont nr 5st”. Oma robot hakkab sõjaväelasi tapma. Õnneks ei ole see lugu tühipaljas mujal nähtu-loetu koopia, sellel lool on iseloomu. Metsavanale iseloomuliku huumori ja krutskiga jutt.

Metsavana kolmas lugu kogumikus, “Vanamehe unistus”, on pilt tuleviku-Eestist, kus meie põlvkond on vanaks jäänud, tüütab noori JMKE ja meiliaadressidega ja proovib muutunud maailmas kuidagi hakkama saada. Ühtpidi mitte just üleliia originaalne, aga samas oli seal lahedaid detaile ja mõttekesi selle kohta, kuhu meie ilm lähematel aastakümnetel liigub.

Weinbergi ulmekas “Ringkaitse” ja Artur Räpi kirjaniku-õudus “Ja viis kõidet ülespoomist” jätsid mind suhteliselt külmaks.

Kokkuvõttes oli üllatavalt hea kogumik. On ju üsna loogiline senise kogemuse pealt, aga ka muusikaga võrreldes oletada, et fännide looming on halvemal juhul saast, paremal juhul aga kopeerib üsna tõetruult ja näpuosavalt oma iidolit. Ainult et kellele on vaja häid kohalikke koopiaid? “Tuumahiid 3” näitab, et meie kirjutav ulmefändom on jõudnud uuele tasemele. Kogumikus oli lugusid, mis ei loo küll uusi ulmevoolusid, aga on juba midagi enamat kui vanade teemade ümberkirjutused. Ja isegi suurem osa värske sisuta lugudest oli kirja pandud hästi.

Alberto Manguel “Õhtud Borgesega”

alberto manguel“Õhtud Borgesega” täiendab Jorge Luis Borgese “Liivaraamatut. Shakespeare`i mälu”. Teiseks on ta ise natuke nagu üks Borgese unenäoline lugu.

Poisiohtu Alberto Manguel satub ette lugema raamatuid pimedaks jäänud Borgesele, ja otse loomulikult saab ka temast endast tulevikus kirjanik, aga mitte ainult. Temast saab ka Buenos Aireses Argentiina rahvusraamatukogu direktor. Selles ametis oli olnud ka Borges. Ei kõla just eriti tõepäraselt, aga tõsi ta on.

Unenäolisust lisab ka see, et Manguel ütleb, et kirjapandu on vaid mälestuste mälestus, sest märkmeid (kuigi talle soovitati) ta ettelugemiste ajal ei teinud. Küll aga on ta tagantjärele seostanud nähtut-kuuldut Borgese (ka toona veel loomata) loominguga.

Mangueli järgi oligi Borges suur unenägude nägija. Ta ei pidanud võimatuks, et terve elu ja maailm on… jumala unenägu. Polnud harvad korrad, mil Borges ja tema vestluskaaslased ükesteisele suure mõnuga oma unenägusid ümber jutustasid. Unes nägi ta aga Mangueli järgi nii mõndagi, mis hiljem kirjanduseks vormus, näiteks Shakespeare`i mälu. Ja (siniseid) tiigreid armastanud ta juba poisikesena. Borgese unistus olnud kirjutada jutt, mis mõjuks nagu unenägu, aga oma sõnul ei saanud ta sellega hakkama.

Mangueli järgi pidas Borges – see suur unenägija – end rohkem lugejaks kui kirjanikuks, Borgese jaoks oli maailm hiiglasuur raamat, ja seda nii otseses kui ka kaudses mõttes, ning paradiis lihtsalt üks hiiglsuur raamatukogu. Borgese usaldus kirjutatud sõna vastu oli vankumatu.

“On kirjanikke, kes üritavad maailma raamatusse panna,” kirjutab Manguel. “On kirjanikke, harvem, kelle jaoks maailm on raamat, raamat, mida nad proovivad iseenda ja teiste jaoks lugeda. Borges oli üks neist kirjanikest.”

PS “Liivaraamatu” (ja veel mõndagi) kirjutas veidi üle viiekümnesena nägemise kaotanud Borges pimedana: vormis laused peas, dikteeris, lasi korduvalt ette lugeda ja parandas.

PPS Ja veel üks Borgese tsitaat, mida ei saa mitte jätta lisamata: “Kunst peaks olema nagu Ithaka – roheline igavik, mitte uskumatud seiklused.”

“Kuusteist Eesti kirja” LR 2018 nr 1-2

LRPärast “Varaste tänavat” tahtsin midagi lühemat. Postkastist toodud Loomingu Raamatukogu uus number tundus hea valik: 16 tellimise peale kirjutatud (lühikest) kirja eesti (mees)kirjanikelt, õhuke ka. Piisavalt teistsugune.

Teisest küljest ei olnud see võib-olla üldse hea valik, sest äsja loetud “Varaste tänav” rääkis (küll ilukirjanduse vormis) nüüdisaegsest Euroopast, ja nüüdisaegsest Euroopast (ju me ikka oleme) peaksid rääkima ka need kirjad, aga nad nagu ei räägi. Nad ei räägi õieti Eestistki. Või siis ikkagi räägivad mingil äraspidisel moel?

Et kellele siis eesti kirjanikud kirjutavad? Või oleks õigem ütelda eesti mehed, sest need on meeste kirjad? Eks ikka naistele: emadele, (endistele) sõbrataridele, abikaasadele, (poja)tütardele. Ainult üks kiri on vanaonu Seiule, üks surnud sõpradele, kes on eranditult mehed, ja üks iseendale, seega mehele, üks jumalale ja üks tõepoolest ka Eestile.

Mõned kirjad on väga kaunid, näiteks Lauri Sommeri ja Tiit Aleksejevi omad, mõned on huvitavad, näiteks Meelis Friedenthali ja P.I. Filimonovi omad, ja mõned on imelikud. Räägivad nad muidugi ikka ühest, üksindusest ja hirmust, sest need, kes seda pole, ei hakkaks ju üldse (kirju) kirjutama. Kiri on ikka püüd kellenigi jõuda, tahtmine mõni vana võlg ära õiendada, asi südamelt ära rääkida. Nii nagu päriselt oli. Või on.

Tegelikult ei peakski üldse arutama (veel vähem mõne moodsa prantsuse romaaniga kõrvutama). Kiri on isiklik asi, eriti paberi peale kirjutatud kiri, ja kellelgi peale adressaadi ei tohiks selle kohta ütlemist olla.

Aga et nende kirjade adressaat on ikkagi ka lugeja, siis las ta jääb.

Mathias Enard “Varaste tänav”

mathias enard“Varaste tänavast” sain ma teada, kui lugesin Õnnepalu viimast raamatut. Selles ta ikka istus (kas just apelsinipuu all, aga mingi puu all (või vähemalt läheduses) kindlasti) ja luges “Varaste tänavat” ning mõtles kellestki poisist, kellestki Lakhdarist.

Millegipärast jäi mulje, et ta luges prantsuse keeles, ja võib-olla lugeski, seega minule kättesaamatut (ja mingit eriliselt peent) raamatut. Erilist huvi see mulle ei pakkunud, aga kui raamatukogu Tiina võttis virnast “Varaste tänava” ja ütles, et näe, see on see raamat, mida Õnnepalu oma viimases raamatus luges, siis ma selle ikkagi laenutasin, sest peale selle, mida ta kirjutab, on ometi huvitav ka see, mida ta loeb.

Tutvustus erilist vaimustust ei äratanud. 17aastase kodust välja visatud Lakhdari moodne odüsseia Tangerist Barcelona vanglasse, peatuspaikadeks kerjuste urkad, radikaalislamistide sekti raamatupood, illegaalsete immigrantide laipade kokkukorjamisest elatuv matusebüroo ja Barcelona kloaak… Mingi moodne Zola?!

Noh, mingi moodne Zola ta ei ole, kuigi tutvustus on täpne. Zola asemel tuleb meelde hoopis Houellebecq ja mingil kummalisel kombel meenutab “Varaste tänav” ka Õnnepalu toda viimast raamatut (või siis pigem vastupidi). Kõik kolm tegelevad Euroopaga, sellega, mis ta on, Houellebecq seestpoolt, tema prepareerib erurooplast ennast, Enard väljastpoolt, ta näitab Euroopat, nagu seda näeb noor (vaene) Maroko poiss. Muidugi teevad nad seda täiesti eri moodi, Houellebecq keskendub hetkele, olevikule (ja düstoopia-vormis ka tulevikule, olevikulisele tulevikule), Enard kasutab “Varaste tänavas” Bildungs– ja kelmiromaani elemente, kerib lugu lahti. Mõlemad aga jõuavad apokalüptilise tõdemuseni, et erilist lootust Euroopal pole. Jäänud on kaks võimalust: ennast linnaväljakul põlema panna või jääda rõdule (parki, apelsinipuu alla) raamatuid lugema.

No ja Õnnepalu tegeleb muidugi õige natuke rohkem selle teise võimaluse, puu all lugemisega.

Lakhdari teekond Tangerist Barcelonasse on teekond paradiisist põrgusse, ja isegi kui oleks vastupidi, jääks võimalus, et inimene on saadetud võõra jumala juurde, paradiisi eksiili. Lakhdari Euroopa on miraaž, ja mitte ainult araablastest põgenikele, vaid ka eurooplastele endile, kuigi nood ise seda (veel) ei taipa, selleks peab olema maalt, väljastpoolt. Lakhdari Euroopat valvavad kaamerad, millel pole inimese jaoks rohkem tähtsust kui jumalal, kes samamoodi näeb kõike, aga keegi ei pööra talle mingit tähelepanu.

Lakhdari Euroopa on steriilne, suletud nagu merikarp, või vähemalt tahaks, väga tahaks olla, ta on (veel diagnoosimata ajukasvajaga) magav tüdruk, kes näeb unes, et ei suuda kuidagi uinuda. Lakhdar arutleb, kas vajaks Euroopa ehk oma Araabia kevadet, äratust, aga pole kindel, et seegi aitaks.

Kokkuvõttes: kindlasti lugeda. “Varaste tänav” on saanud Goncourt`i preemia. Enard on arabist, elanud pikka aega Kairos, Süürias ja Liibanonis, teab, millest kirjutab.

Andres Küng “Tuule lapsed. Peatükke kaasajooksikluse ajaloost”

tuule-lapsed-peatukke-5372Mul on Goodreadsis lugemist ootavate raamatute nimekiri. Kui ma selle kunagi tegin, tundus see hea mõte, sest alatasa soovitas keegi midagi või jäi endale silma ja tundus mõistlik neid kusagile üles tähendada. Jama on muidugi selles, et olen seda täiendanud väga juhuslikult ja mis veel hullem, selle nimekirja raamatuid läbi lugema ma ei olnud hakanud. Kuni sügisel jäi silm sellele jälle millegipärast peale ja jõudis kohale, et esimesed raamatud ootavad nimekirjas juba 2011. aastast ning paljude puhul ei mäleta ma enam üldse, miks nad sinna sattunud on. Hakkasin umbes 70 raamatu pikkust nimekirja lühendama seda vanemast otsast läbi lugema hakates.

Seepärast oli mul nüüd ka au Andres Küngi 1990. aastal “Loomingu Raamatukogus” ilmunud raamatut lugeda.

Selle raamatu nimekirja sattumist ma isegi mäletan. Käisin veel Tartu ülikooli meediauuringute magistrantuuris (vist 2011) ja võtsin osa Maarja Lõhmuse mingist seminarist, kus otsisime ja analüüsisime avalikkust kujundavaid võtmetekste meie ajakirjandusest. Ja seal ta ükskord kiitis vaimustunult Andres Küngi. “Andres Küng on üks eesti läbi aegade paremaid ajakirjanikke. Ajakirjanik suure algustähega. Pole lugenud? Te peate seda lugema. Lugege “Tuule lapsi”!”

Ma muidugi teadsin Andres Küngi. Rootsieestlane, kes lõi vist kaasa EVTV tegemises selle alguspäevil. Ühtegi rida kirjalikku teksti ma temalt lugenud ei olnud. Panin raamatu järjekorda.

Nüüd lugesin selle ühe õhtuga läbi ja teate mis. Lõhmusel oli õigus. Andres Küngi kaasajooksikluse analüüs võtab ette lääne intellektuaalid, kes on kiitnud ja toetanud vasakpoolseid diktatuure ja režiime. Teate küll, Lion Feuchtwangerid ja Sartre’id, kes käisid Nõukogude Liidus Stalini ajal külas, kui vangilaagrites hukkusid sajad tuhanded inimesed, ja laulsid ülistust Nõukogude Venemaale. Või hiljem Kuubale ja Hiinale. Ta mitte lihtsalt ei sarja (kuigi teeb ka seda ja õigusega), vaid otsib ka vastust küsimusele miks.

Kaasajooksikluse teema on aastaks 2017 Eestis muidugi juba igaühele tuttav, aga Küng on selle osanud kuidagi niiviisi kirja panna, et see mõjub ikka valusa ja värskena ning ümberringi teise pilguga ringi vaatama sundivana.

Kahjuks on raamatus ainult valik peatükke originaalist. Teisest küljest võiks see julgustada seda u 60leheküljelist raamatut kätte võtma ja õhtuga läbi lugema. Ergutab nagu kiire külm dušš.

Tõlkis raamatu Anu Saluäär ja see ilmus Loomingu Raamatukogu 1990. aasta 10. numbrina.