Riikka Pelo “Meie igapäevast elu” oli kõvasti kiidetud. Kõigepealt kiitis Lehte ja siis – imeliku kokkusattumusena – täpselt samal õhtul kiitis “Plekktrummis” Leelo Tungal. Mõlemad on usaldusväärsed daamid.
Mõlemad imestasid, kuidas üks noor Soome naine ikka niimoodi… Noh, eks seda ole ennegi imestatud. Pelo pole küll enam NII noor kui Sofi Oksanen ja Katja Kettu, sündinud 1972, raamatu kirjutamise ajal 41aastane, aga ikkagi. Finlandia auhind peale selle. Niisiis teadsin ma juba ette, et see on väga hea raamat, ja tõepoolest – see ON väga hea raamat.
Nagu Lehte, istusin ka mina pärast esimest paarikümmet lehekülge arvuti taha, lugesin sealt Marina Tsvetajeva kohta nii palju, kui leidsin, ja hakkasin siis raamatuga otsast pihta. Mitte et nüüd muidu aru ei saaks, aga eks see arusaamine ole vähe teistmoodi.
Raamatu sündmustikku ümber jutustada ei ole mõtet, sest raamat on kirjutatud ikka väga seestpoolt. Nii, nagu seestpoolt paistab. Seda, mis paistab väljastpoolt, võib lugeda kirjandusloost. Või entsüklopeediast. Peale selle on “Meie igapäevase elu” puhul tähtis vorm, see, kuidas ta on üles ehitatud ja kõik need muud võtted, mida Pelo meisterlikult on tarvitanud. Aga mis mõtet oleks ümber jutustada paljast vormi. Parem juba loetagu.
Kui siiski üritada “Meie igapäevast elu” kuidagi kokku võtta, siis on see raamat armastusest ja sõnadest, kirjutatud sõnadest, kirjutamisest, sellest, kuidas armastus ei saa kunagi otsa, isegi siis mitte, kui oleks parem, kui saaks või kui teda ehk üldse ei olekski, sest ikka jääb väheks, alati jääb kellegi jaoks väheks, ja sellest, kuidas sõnad ikkagi saavad. Otsa. Ja mis siis edasi saab.
See on raamat sellest, et inimhing harjub muutustega halvasti või ei harju üldse, ja valikutest (või nende puudumisest). Aga muutustest ju ei pääse ja valida tuleb ka siis, kui midagi valida pole. Või oli aeg selline?
“Ainult armastus on tõeline, kõik muu on vale,” tunnistab Marina Tsvetajeva raamatu viimastel lehekülgedel. Need olid tema viimased sõnad, sama reetlikud kui elu.
Tollel reetlikkusel aastaarvu küljes ei ole, ja see on eriti salakaval.
Kirjakoi 