“Õhtud Borgesega” täiendab Jorge Luis Borgese “Liivaraamatut. Shakespeare`i mälu”. Teiseks on ta ise natuke nagu üks Borgese unenäoline lugu.
Poisiohtu Alberto Manguel satub ette lugema raamatuid pimedaks jäänud Borgesele, ja otse loomulikult saab ka temast endast tulevikus kirjanik, aga mitte ainult. Temast saab ka Buenos Aireses Argentiina rahvusraamatukogu direktor. Selles ametis oli olnud ka Borges. Ei kõla just eriti tõepäraselt, aga tõsi ta on.
Unenäolisust lisab ka see, et Manguel ütleb, et kirjapandu on vaid mälestuste mälestus, sest märkmeid (kuigi talle soovitati) ta ettelugemiste ajal ei teinud. Küll aga on ta tagantjärele seostanud nähtut-kuuldut Borgese (ka toona veel loomata) loominguga.
Mangueli järgi oligi Borges suur unenägude nägija. Ta ei pidanud võimatuks, et terve elu ja maailm on… jumala unenägu. Polnud harvad korrad, mil Borges ja tema vestluskaaslased ükesteisele suure mõnuga oma unenägusid ümber jutustasid. Unes nägi ta aga Mangueli järgi nii mõndagi, mis hiljem kirjanduseks vormus, näiteks Shakespeare`i mälu. Ja (siniseid) tiigreid armastanud ta juba poisikesena. Borgese unistus olnud kirjutada jutt, mis mõjuks nagu unenägu, aga oma sõnul ei saanud ta sellega hakkama.
Mangueli järgi pidas Borges – see suur unenägija – end rohkem lugejaks kui kirjanikuks, Borgese jaoks oli maailm hiiglasuur raamat, ja seda nii otseses kui ka kaudses mõttes, ning paradiis lihtsalt üks hiiglsuur raamatukogu. Borgese usaldus kirjutatud sõna vastu oli vankumatu.
“On kirjanikke, kes üritavad maailma raamatusse panna,” kirjutab Manguel. “On kirjanikke, harvem, kelle jaoks maailm on raamat, raamat, mida nad proovivad iseenda ja teiste jaoks lugeda. Borges oli üks neist kirjanikest.”
PS “Liivaraamatu” (ja veel mõndagi) kirjutas veidi üle viiekümnesena nägemise kaotanud Borges pimedana: vormis laused peas, dikteeris, lasi korduvalt ette lugeda ja parandas.
PPS Ja veel üks Borgese tsitaat, mida ei saa mitte jätta lisamata: “Kunst peaks olema nagu Ithaka – roheline igavik, mitte uskumatud seiklused.”
Kirjakoi 