Paolo Cognetti “Kaheksa mäge”

paolo cognetti Itaalia nüüdiskirjandust pole ma eriti lugenud. Õigupoolest ainult Elena Ferrante kahte raamatut.

Tema “Üksilduse päevadest” ei taha ma tagantjärele midagi kuulda. Mitte et see oleks kehv raamat, vastupidi. See on väga hea raamat, aga sellegipoolest ei taha. Mõni raamat on lihtalt… liiga mõjuv. No ja otse loomulikult on see läbinisti naiste raamat.

Napoli romaanide esimene osa “Minu geniaalne sõbranna” jälle on läbinisti… Itaalia-pärane. Või vähemalt selline – juhul, kui ei ole asjadega eriti kursis – nagu üks Itaaliast kõnelev romaan ettekujutuses võiks olla. Ja huvitav.

“Kaheksa mäge” ei ole kumbagi. Ma ei oska öelda, kas ta on Itaalia-pärane ja kui lahterdada, kas meeste või naiste, siis on ta ikka pigem meeste raamat. Oleks nagu üks lugu meeste sõprusest, aga ei ole ka. Pigem on see Bruno kui Pietro või nende kahe lugu, aga kindlasti just see lugu, mida Pietro on otsinud ja leidnud sealt, kust ta alati ära on läinud: mägedest, kus on Bruno, viimane mägilane, see, kes jääb. Metaromaan, muidugi.

“Kaheksa mäge” on lugu linnaminekust, kõik ju lähevad linna, Milanosse või kuhu iganes, kõik, kes vähegi saavad, aga oma lugu nad sealt ei leia. Nagu Eestis nii ka Itaalias. Sellepärast ma seda romaani nii väga Itaalia-päraseks ka ei peaks. Kui mäed maha arvata.

Romaani enda kohta, kui parafraseerida Fred Jüssit: kui teeb haiget, siis tean, et olen kokku puutunud kunstiga. “Kaheksa mäge” teeb haiget, ja mitte selles mõttes, et mis kõik inimesega võib juhtuda, kõik see ebaõiglus jne. Lihtsalt elu ongi niisugune, et teeb haiget, kui teda tõsiselt võtta. Ja mitte midagi ei ole teha.

Tõenäoliselt ei ole “Kaheksa mäge” väljamõeldud lugu. Paolo Cognetti on sündinud 1978. aastal Milanos ja elab vaheldumisi linnas ja kahe tuhande meetri kõrgusel asuvas mägimajas.

Ma ei ole kunagi mägedes käinud, aga selle raamatu järgi ma arvan, et mäed võiksid mulle meeldida. Mägi kui eluviis. Sammhaaval minek. Vaikus, aeg ja mõõt. Tõsidus.

“Kahekesa mäge” on pälvinud 2017. aastal Premio Strega kirjandusauhinna.

One Comment

  1. Tundub, et seda võiks ‘kasulik’ lugeda olla. Ühel tuttaval soomlannal on seal – kujutan ette, et just samas kandis, aga võib-olla ka mitte, igal juhull lähim suur linn on Milano ja külje all on Lago Maggiore järv, Šveitsi piiri lähedal – majake. Kuhu viimased mõnisada meetrit ei vii autoteed, nii et kõik elutarvilik tuleb jalgrada mööda turjal üles kanda. 15 min teekond miniatuursesse keskaegsesse külla. Ma ei ole seal (veel) käinud, kuid majaomanik pakub võimalust seal aeg-ajalt ‘olla’. Ta ei viibi seal ise sageli, enamiku aastast on see Loode- või pigem Põhja-Itaalia mägiküla kivitare tühi. Olen mõelnud, et mis meeleolusid ja mõtteid niisugune koht võiks luua. Peaks Sinu kirjeldatud raamatut lugema. Ehk tekitab mingeid võnkeid, mis suunavadki seal ära käima. Võib-olla jääkski sinna?

    Meeldib

    Vasta

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s