Rein Raud “Hotell Amalfi”

Rein Raua “Hotell Amalfi” on üks väike tore raamat. Minategelane Roland on väikse sisekujundusbüroo omanik, edukas ja pealiskaudne tegelane. Tal on ilus naine, ja head töökaaslased. Kõk paistab minevat ülesmäge nii töös kui ka isiklikus elus.

Ühel päeval saab ta kahelt väga salapäraselt tegelaselt väga veidra tellimuse. Kujundagu ta hotell, kuhu igaüks tahaks tulla ja mis oleks sealolijatele nagu kodu. Rahas pole küsimus. Olgu ainult tõesti enneolematu. Roland võtab väljakutse vastu.

See raamat on libe nagu lutsukala, ei lase ennast lihtsalt paika panna. Ühest küljest on see paras seebikas eduka ärimehest ja naistest tema ümber. On äripartner, kes teda armastab, aga kellega suhte loomist Roland tõsiselt isegi ei kaalu, sest naiseks tuleb võtta ju võimalikult ilus tšikk. Sellise on ta ka leidnud ja paistab, et temagi armastab Rolandit. Ellu tuleb ka kolmas, salapärane saatuslik naine, kes on Rolandi büroolt midagi päris väljakutsuvat tellinud. Vot temasse Roland arvab end hullupööra armunud olevat.

Ärgu nüüd need, kes seebikaid ei armasta, ehmatagu, sest samal ajal on see ka müsteerium salapärasest tellimusest, ebatavalistest unenägudest. Põnev lõpuni välja.

Eks seda võib lugeda ka nagu sümbolistlikku teost. Unenäo hotellitoad ja koridorid ja muu selline.

Raua stiil on kerge ja lobe, mis esialgu tundus selle salapärase looga mitte kuigi hästi sobivat. Peategelane ei hakka päris elama, vaid jääb justkui karikatuuriks. Autor paistab andvat lugejale ka selged vihjed, kuidas peategelast hinnata tuleks. Isegi liiga ilmselged. Läheb Roland näiteks emale külla, et ta vanadekodusse toimetada. “Ema on taldrikuid ja asju lõhkunud,” nendib ta kahe lausega ja jutustab edasi, mis neid vanadekodus ootas. See, kuidas ta eirab ema hingevalu ja tahtmatust vanadekodusse minna, suunab meid muidugi paigutama tüüpi empaatiavõimeta lurjuste kategooriasse.

Mingil hetkel hakkasin mõtlema, et selline minategelane ilmselt oma lugu niiviisi jutustakski ja sel juhul on see õige valik.

Meeldis. Ühe õhtu lugemine.

Kevin Hearne „Tricked“ (Iron Druid Chronicles 4)

Kevin Hearne’i „Rauddruiidi kroonikad“ on minu jaoks hea tuju raamatud. Peategelane Atticus O’Sullivan paistab lihtsa ja meeldiva noormehena, kes elab Ameerika väikelinnas, peab koera ja esoteerikapoodi ning flirdib punapäise kõrtsipreiliga. Tegelikult on mees aga paar tuhat aastat vana viimane elusolev druiid.

Üldiselt järgivad kõik Atticuse lood sarnast skeemi. Kuigi peategelane tahab kõigest rahu, saab mõni vana vaenlane, näiteks Skandinaavia jumal ta jälile. Druiidil on küll üleloomulikud võimed ja oskus ammutada jõudu Emakese Maa rüpest, aga vaenlane on liiga kõva. Atticus peab appi võtma kavaluse. Tavaliselt otsib ta liitlase, andes mõnele teisele üleloomulikule tegelasele mingi lubaduse. Koos õnnestub vastasest õige napilt jagu saada. Järgmises osas satub Atticus järgmisse jamasse, tavaliselt seepärast, et eelmise osa abimees tuleb oma lubadust välja nõutama või mõni juhuslikult haiget saanud jumal kätte maksma.

Neljandaks osa alguses lavastab Atticus navaho-indiaanlaste Šaakali abil iseenda ja oma õpilase surma, nii et seda jääks ka kõik jumalad uskuma. Šaakal tahab aga, et druiid korraldaks talle selle ja eelmise raamatu teenete eest suurema hunniku kulda kaevandusse. Samal ajal satuvad Atticus ja seltsilised kahe indiaani mütoloogiast pärit nõid-kehavahetaja sihtmärgiks ja nendega võitlus ongi raamatu peamine sisu.

Tuleb tunnistada, et kaks esimest raamatut meeldisid mulle kõige rohkem. Eelmine läks oma jumalate nottimisega juba liiga imelikuks ja tuttavad skeemid hakkasid liiga silma torkama. „Tricked“ oli oma kahe suvalise nadikael-pahalasega nagu mingi hingetõmbeosa.

Sisu sisuks, ma olen neid rauddruiidi seiklusi lugema jäänud toredate tegelaste pärast. Atticuse eluterves suhtumises ja huumorimeeles on midagi peaaegu archiegoodwinlikku, kuigi rangelt võttes ei ole Rex Stouti 1940ndate New Yorkis tegutsenud detektiivil ja selle raamatu peategelasel suurt midagi ühist.

Ma arvan, et võtan mõne aja pärast mõne järgmise selle sarja raamatu kätte. Ilmselt väikse süümekaga, sest see pole just väärtkirjandus ja ma arvan üsna täpselt teadvat, mis sealt tulemas on,  aga mõnus on.

PS. Lugesin inglise keeles ja eesti keeles neid raamatuid praegu ei ole ka.

PPS. Kaanepilti ei pane, sest ise lugesin e-raamatut ja kui nüüd vaatasin paberraamatu kaant, ajas iiveldama.

Leila Slimani “Hällilaul”

Pariislannast Myriam on kindel, et tema kahe lapse hoidja ei tohi mitte mingil juhul olla immigrant, mingi paberiteta ja kaetud näoga illegaal, kes võiks lastega (ja ka tema endaga) näiteks hakata rääkima araabia keelt. Ise ta seda ju lastega ei räägi, mis siis, et büroosse minnes peetakse teda tööotsijaks, mitte emaks, kes vajab lapsehoidjat.

Myriam ja Paul leiavad prantslannast lapsehoidja. Louise on nagu Mary Poppins, absoluutselt täiuslik, aga tasapisi… Kõik see on raamatu tutvustuses kirjas. “Hällilaul” ise algab pildiga, kus Myriami ja Pauli üks laps on tapetud, teine raskesti, ilmselt surmavalt vigastatud, pärast laste tapmist on täiuslik lapsehoidja lõiganud veenid läbi ja torganud Jaapani sushinoa omale kõrisse.

Lõpp kohe teada, süžee tutvustusest teada. Mida see raamat siis õigupoolest veel peaks pakkuma? Selline küsimus mul igatahes tekkis. Aga pakkus küll. Lugu on kaasakiskuv ja romaanist saaks väga hea psühholoogilise (õudus)filmi. Slimani lahkab (näiliselt) täiuslikku lapsehoidjat, pariislannat, keda kõik peavad laste emaks, mitte hoidjaks, aga ta lahkab ka immigrandist Myriamit (tõenäoliselt mitte esimese põlve immigrant, heal järjel, korraliku haridusega, advokaat) ja tema abikaasat Pauli, Pauli vanemaid jne.

Küsimus, miks Louise lapsed tapab, jääb vastuseta. Romaanis on kõik kuidagi nihkes, ümber pööratud. “Hällilaul” esitab küsimusi, aga ei anna vastuseid. Korraks võiks ehk kinni hakata mõttest, et kui Louise enam lapsi armastada ei suuda, ja nii ta ühel hetkel tunneb, laste ema ja isa ei armasta neid nagunii, sest neil pole armastuseks aega ega tahtmist, kui pole enam armastust, mitte põrmukeski, siis järgneb karistus, siis ei saada õnnelikuks enne, kui keegi on surnud, aga see on vaid konstruktisoon, üks võimalikke.

Teine – tõeline kurjus ei ole kunagi klišeelik, teda ei ole võimalik ära tunda. Tapab ju lapsed just habras ja peen pratslannast hoidja, valge, peaagu et daam, täiuslik maniküür, käed, millest on näha, et rasket tööd pole need kunagi teinud, mitte immigrant, keda immigrandist ema oma koju ei taha. Aga Louise pole ka kurjategija, kes on kõike ette kavatsenud, võimalik, et varemgi tapnud. Ta on eluaeg lapsi hoidnud, kellelgi pole tema kohta ühtegi paha sõna öelda. Ta pole end majja sokutanud, leidmaks järjekordset ohvrit.

Võimalik, et sellepärast ongi “Hällilaul” vastusteta romaan. Et tõeline kurjus ei olegi defineeritav ega seletatav, aga ta on olemas, sageli seal, kust me ei oska teda otsida, aimata ega karta, ta ootab, kannatlikult, latentses olekus, kuni me talle ise ukse avame ja ta sisse kutsume. Seda seletust kinnitab ka politseiuurija Nina, kes juhtumit uurides kehastub lapsehoidjaks, et aru saada, miks Louise nii tegi. Nina saabub Myriami ja Pauli koju nagu Louise, täpselt õigel ajal, tegutseb nagu Louise, koristab, teeb süüa, käib poes ja tajub kõike nagu Louise enne seda, kui see lapsed tapab.

Ja mida too lapsehoidjaks ümberkehastunud politseiuurija siis õigupoolest tunneb enne seda, kui Louise Jaapani sushinoa endale kõrri torkab? Ta tunneb tülgastust.

Louise ise, muide, ei sure. Ta langeb koomasse.

“Ma tean, et sa kuuled mind,” ütleb talle haiglas politseiuurija Nina Dorval.

Leila Slimani (sündinud 1981) on Maroko päritolu prantsuse kirjanik. “Hällilaul” ilmus 2016. aastal ja pälvis Goncourti kirjandusauhinna.

Herman Sergo „Randröövel“

“Randröövli” lugemiseks olid mul oma põhjused. Minu Hiiumaalt pärit vaarisa Aleksander Dampf on kirja pannud mälestusi ja ka legendi, et Dampfide suguvõsa algus on seotud omaaegse Hiiumaa mõisniku parun Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternbergiga (1744-1811), keda rahvasuus kutsuti Ungru krahviks. XVIII sajandi teisel poolel elanud Hiiumaal Suuremõisa vallas väga ilus tüdruk, nimega Mari. Mõisaomanik Ungern-Sternberg käsutanud Mari mõisa, meelitanud ära ning Maril sündinud poeg Laas (1778). Laas on minu vanavanavanavanavanaisa. Suguvõsa uurinud mehed räägivad, et tegelikult ei saanud Laas ikka krahvi sohilaps olla, aastad ei klapi. Aga vahet pole. Kui kümmekond aastat tagasi esimest korda Herman Sergo romaani „Randröövel“ nägin, mõtlesin kohe, et see tuleb läbi lugeda, sest see jutustab Otto von Ungern-Sternbergi loo.

Nüüd lugesingi ja olen pettunud. Algmaterjal on põnev. Ungern-Sternberg olla lasknud Hiiumaast möödunud laevu madalikule ja neid siis kas röövinud või röövelliku raha eest lahti tõmmanud. Lõpuks saadetigi ta karilejooksnud laevade riisumise ja eestirootsi kipri tapmise eest Siberisse asumisele. Sergo märgib, et kasutas Tartu keskarhiivi, ajaloomuuseumi ja teaduste akadeemia materjale ning lasi teha 1000 lehekülge fotokoopiaid, neist kohtuprotsessi materjale oli 350 lk. Ole ainult mees ja kirjuta.

380leheküljelise 1987. aastal ilmunud romaani peategelased on eestirootslane, noor kipper Malm, tema pruut ja Ungern-Sternbergide teenija Anu, vana Ungern-Sternberg, tema abikaasa ja poeg Gustav. Raamatus on Malmi ja Anu vahel puhkenud armastus, aga aadlinärakad ei taha neiut kiprile kaasaks anda, sest too on tubli teenija. Siis teeb Gustav Anule tite, seda varjatakse ja antakse lörtsitud Anu Malmile neitsi pähe. Gustav on samal ajal Peterburis ja lööb pere varandust laiaks. Raamatus on ka palju merelkäikude ja vana Ungern-Sternbergi sulitempude kirjeldusi. Sergo ise oli ka meremehepaberitega hiidlane ja Läänemere ja Eesti kaubalaevanduse maailm on huvitav. Raamatu viimane kolmandik on (võimalik, et kärbitud) ärakirjad Ungern-Sternbergi süüdistuskokkuvõttest ja tema läkitatud kaitse- ja kaebekirjadest.

Miks see raamat mulle ei meeldinud? “Randröövel” oleks pidanud mõjuma süngema ja õõvastavamana ning tegelaste teod usutavamana, aga Sergo pole osanud seda piisavalt hästi kirjutada. Kirja on lugu pandud mingis pseudoarhailises keeles ja sellises võtmes, et jääb mulje, justkui pajataks seda villase kampsuniga külateatri vanamees, kes püüab igal juhul muhe olla, ükskõik, kas see sobib või mitte. Suvaline näide: “Proua aga, kelle suust ettemõtlematult väljalipsanud saladus oli meeste meeled lausleekidesse löönud, püüdis tuld jõudumööda taas kinni matta: “Otto! Ja ka sina, Gustav!”…”

Mul on Sergo meeles poisipõlvest meremehelugude koguga “Lootsitoa jutud” ja mälestused sellest on ainult head. Edaspidi tuleb tema raamatutega ettevaatlik olla, ei taha vana ja ilusat mälestust rikkuda.

Kirmen Uribe “Bilbao-New York-Bilbao” LR 2017 nr 8-10

“Bilbao-New York-Bilbao” on esimene baski keelest eesti keelde tõlgitud romaan. See on ka põhjus, miks ma selle laenutasin, ja see oli tark tegu. Kui ma poleks seda teinud, siis ei teaks ma siiani baski keelest ja kirjandusest suurt midagi.

Raamat edenes mõne lehekülje kaupa. Ma lugesin teda nii kaua, et tagantjärele peitub selles mingi tohutu võlu. Vahepeal võtsin ette järelsõna ja uurisin internetist baski kirjanduse ja keele kohta.

Romaani enda võib kokku võtta Uribe tsitaadiga: “Sama hägusalt /…/ tajub lugeja minu raamatus, millist romaani kirjutatakse. Romaan ise ei ilmu kunagi. /…/ Ja minu romaanis ei ole kõige olulisem mitte raamat või kirjanik, vaid lend. Teisisõnu: kõige tähsam on liikumine, protsess, mis paneb kirjaniku kirjutama. Mitte sihtpunkt, vaid teekond. Ma ei tahtnud tegelasi välja mõelda, soovisin rääkida päris inimestest.”

Päris inimestest Uribe räägibki, oma pereliikmetest ja võõrastest, ja ta räägib neist lugusid, lühikesi, näiliselt seosetult, ning otsib seejuures oma lugu, muidugi sellist, millest kirjutada raamat.

Inimese elu võib mõõta sellega, kui palju lugusid temast järele jääb, kui palju lugusid temast jutustatakse. Aga kes jutustab jutustajast, jutustamisest? Üks võimalus on teha seda ise. “Bilbao-New York-Bilbao” on romaan romaani kirjutamisest, aga mitte ainult.

See on lennureisi raamis mosaiik iidvanast baski keelest ja maast, mida pole ühelgi kaardil, kalameestest ja lugudest, mida on põlvest põlve räägitud, aga pole üles kirjutatud.

Milline suurepärane võimalus, kas pole – kirjutada keeles, kus on veel nii palju üles kirjutamata.

Steven Brust “Jhereg”

Kui nägin raamatukogu uute raamatute riiulil Steven Brusti “Jheregi”, siis mul tõesõna süda hüppas rõõmust. Ma olen üht või kaht Brusti Vlad Taltose sarja raamatut lugenud ja nüüd on sarja avaraamat eesti keeles. Ei kahelnud hetkegi, kas võtta. Lugesin läbi ja olen väga rahul.

Kardan, et Brusti Vlad Taltose sarja teadsid Eestis seni ainult suhteliselt paadunud ulmefännid. Aga julgen seda soovitada kõigile, kellele võiks meeldida tihedat tegevust ja värvikaid tegelasi täis põneva ajalooga eksootiline maailm. Sarja peategelane on üpris auväärne palgamõrtsukas Vlad Taltos, kes satub igas raamatus mõne uue portsu otsa ja peab kogu oma leidlikkuse mängu panema, et olukorrast lõpuks eluga välja keerutada (vahepeal võib ta ka surma saada, aga selles maailmas on nii maagiat kui ka nõidust ja kui sul on sõpru ja õnne, on ehk lootust, et sind äratatakse ellu.)

Mulle meeldib, et Brustil ei ole mingit uimerdamist, nagu tänapäeva fantasy seda täis on (sari ei ole küll rangelt võttes fantasy). “Jhereg” on ka ainult 200 lehekülge ja mõjub, nagu 250 km/h kihutav kiirrong. Ma ei hakka praegu isegi maailma ja tegelaste tausta lahti seletama, sest need vilksasid nii kiiresti mööda, et enamus meelde ei jäänud. Lugege ise.