“Bilbao-New York-Bilbao” on esimene baski keelest eesti keelde tõlgitud romaan. See on ka põhjus, miks ma selle laenutasin, ja see oli tark tegu. Kui ma poleks seda teinud, siis ei teaks ma siiani baski keelest ja kirjandusest suurt midagi.
Raamat edenes mõne lehekülje kaupa. Ma lugesin teda nii kaua, et tagantjärele peitub selles mingi tohutu võlu. Vahepeal võtsin ette järelsõna ja uurisin internetist baski kirjanduse ja keele kohta.
Romaani enda võib kokku võtta Uribe tsitaadiga: “Sama hägusalt /…/ tajub lugeja minu raamatus, millist romaani kirjutatakse. Romaan ise ei ilmu kunagi. /…/ Ja minu romaanis ei ole kõige olulisem mitte raamat või kirjanik, vaid lend. Teisisõnu: kõige tähsam on liikumine, protsess, mis paneb kirjaniku kirjutama. Mitte sihtpunkt, vaid teekond. Ma ei tahtnud tegelasi välja mõelda, soovisin rääkida päris inimestest.”
Päris inimestest Uribe räägibki, oma pereliikmetest ja võõrastest, ja ta räägib neist lugusid, lühikesi, näiliselt seosetult, ning otsib seejuures oma lugu, muidugi sellist, millest kirjutada raamat.
Inimese elu võib mõõta sellega, kui palju lugusid temast järele jääb, kui palju lugusid temast jutustatakse. Aga kes jutustab jutustajast, jutustamisest? Üks võimalus on teha seda ise. “Bilbao-New York-Bilbao” on romaan romaani kirjutamisest, aga mitte ainult.
See on lennureisi raamis mosaiik iidvanast baski keelest ja maast, mida pole ühelgi kaardil, kalameestest ja lugudest, mida on põlvest põlve räägitud, aga pole üles kirjutatud.
Milline suurepärane võimalus, kas pole – kirjutada keeles, kus on veel nii palju üles kirjutamata.
Kirjakoi 