Leila Slimani “Hällilaul”

HällilaulPariislannast Myriam on kindel, et tema kahe lapse hoidja ei tohi mitte mingil juhul olla immigrant, mingi paberiteta ja kaetud näoga illegaal, kes võiks lastega (ja ka tema endaga) näiteks hakata rääkima araabia keelt. Ise ta seda ju lastega ei räägi, mis siis, et büroosse minnes peetakse teda tööotsijaks, mitte emaks, kes vajab lapsehoidjat.

Myriam ja Paul leiavad prantslannast lapsehoidja. Louise on nagu Mary Poppins, absoluutselt täiuslik, aga tasapisi… Kõik see on raamatu tutvustuses kirjas. “Hällilaul” ise algab pildiga, kus Myriami ja Pauli üks laps on tapetud, teine raskesti, ilmselt surmavalt vigastatud, pärast laste tapmist on täiuslik lapsehoidja lõiganud veenid läbi ja torganud Jaapani sushinoa omale kõrisse.

Lõpp kohe teada, süžee tutvustusest teada. Mida see raamat siis õigupoolest veel peaks pakkuma? Selline küsimus mul igatahes tekkis. Aga pakkus küll. Lugu on kaasakiskuv ja romaanist saaks väga hea psühholoogilise (õudus)filmi. Slimani lahkab (näiliselt) täiuslikku lapsehoidjat, pariislannat, keda kõik peavad laste emaks, mitte hoidjaks, aga ta lahkab ka immigrandist Myriamit (tõenäoliselt mitte esimese põlve immigrant, heal järjel, korraliku haridusega, advokaat) ja tema abikaasat Pauli, Pauli vanemaid jne.

Küsimus, miks Louise lapsed tapab, jääb vastuseta. Romaanis on kõik kuidagi nihkes, ümber pööratud. “Hällilaul” esitab küsimusi, aga ei anna vastuseid. Korraks võiks ehk kinni hakata mõttest, et kui Louise enam lapsi armastada ei suuda, ja nii ta ühel hetkel tunneb, laste ema ja isa ei armasta neid nagunii, sest neil pole armastuseks aega ega tahtmist, kui pole enam armastust, mitte põrmukeski, siis järgneb karistus, siis ei saada õnnelikuks enne, kui keegi on surnud, aga see on vaid konstruktisoon, üks võimalikke.

Teine – tõeline kurjus ei ole kunagi klišeelik, teda ei ole võimalik ära tunda. Tapab ju lapsed just habras ja peen pratslannast hoidja, valge, peaagu et daam, täiuslik maniküür, käed, millest on näha, et rasket tööd pole need kunagi teinud, mitte immigrant, keda immigrandist ema oma koju ei taha. Aga Louise pole ka kurjategija, kes on kõike ette kavatsenud, võimalik, et varemgi tapnud. Ta on eluaeg lapsi hoidnud, kellelgi pole tema kohta ühtegi paha sõna öelda. Ta pole end majja sokutanud, leidmaks järjekordset ohvrit.

Võimalik, et sellepärast ongi “Hällilaul” vastusteta romaan. Et tõeline kurjus ei olegi defineeritav ega seletatav, aga ta on olemas, sageli seal, kust me ei oska teda otsida, aimata ega karta, ta ootab, kannatlikult, latentses olekus, kuni me talle ise ukse avame ja ta sisse kutsume. Seda seletust kinnitab ka politseiuurija Nina, kes juhtumit uurides kehastub lapsehoidjaks, et aru saada, miks Louise nii tegi. Nina saabub Myriami ja Pauli koju nagu Louise, täpselt õigel ajal, tegutseb nagu Louise, koristab, teeb süüa, käib poes ja tajub kõike nagu Louise enne seda, kui see lapsed tapab.

Ja mida too lapsehoidjaks ümberkehastunud politseiuurija siis õigupoolest tunneb enne seda, kui Louise Jaapani sushinoa endale kõrri torkab? Ta tunneb tülgastust.

Louise ise, muide, ei sure. Ta langeb koomasse.

“Ma tean, et sa kuuled mind,” ütleb talle haiglas politseiuurija Nina Dorval.

Leila Slimani (sündinud 1981) on Maroko päritolu prantsuse kirjanik. “Hällilaul” ilmus 2016. aastal ja pälvis Goncourti kirjandusauhinna.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s