Herman Sergo „Randröövel“

5450001819“Randröövli” lugemiseks olid mul oma põhjused. Minu Hiiumaalt pärit vaarisa Aleksander Dampf on kirja pannud mälestusi ja ka legendi, et Dampfide suguvõsa algus on seotud omaaegse Hiiumaa mõisniku parun Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternbergiga (1744-1811), keda rahvasuus kutsuti Ungru krahviks. XVIII sajandi teisel poolel elanud Hiiumaal Suuremõisa vallas väga ilus tüdruk, nimega Mari. Mõisaomanik Ungern-Sternberg käsutanud Mari mõisa, meelitanud ära ning Maril sündinud poeg Laas (1778). Laas on minu vanavanavanavanavanaisa. Suguvõsa uurinud mehed räägivad, et tegelikult ei saanud Laas ikka krahvi sohilaps olla, aastad ei klapi. Aga vahet pole. Kui kümmekond aastat tagasi esimest korda Herman Sergo romaani „Randröövel“ nägin, mõtlesin kohe, et see tuleb läbi lugeda, sest see jutustab Otto von Ungern-Sternbergi loo.

Nüüd lugesingi ja olen pettunud. Algmaterjal on põnev. Ungern-Sternberg olla lasknud Hiiumaast möödunud laevu madalikule ja neid siis kas röövinud või röövelliku raha eest lahti tõmmanud. Lõpuks saadetigi ta karilejooksnud laevade riisumise ja eestirootsi kipri tapmise eest Siberisse asumisele. Sergo märgib, et kasutas Tartu keskarhiivi, ajaloomuuseumi ja teaduste akadeemia materjale ning lasi teha 1000 lehekülge fotokoopiaid, neist kohtuprotsessi materjale oli 350 lk. Ole ainult mees ja kirjuta.

380leheküljelise 1987. aastal ilmunud romaani peategelased on eestirootslane, noor kipper Malm, tema pruut ja Ungern-Sternbergide teenija Anu, vana Ungern-Sternberg, tema abikaasa ja poeg Gustav. Raamatus on Malmi ja Anu vahel puhkenud armastus, aga aadlinärakad ei taha neiut kiprile kaasaks anda, sest too on tubli teenija. Siis teeb Gustav Anule tite, seda varjatakse ja antakse lörtsitud Anu Malmile neitsi pähe. Gustav on samal ajal Peterburis ja lööb pere varandust laiaks. Raamatus on ka palju merelkäikude ja vana Ungern-Sternbergi sulitempude kirjeldusi. Sergo ise oli ka meremehepaberitega hiidlane ja Läänemere ja Eesti kaubalaevanduse maailm on huvitav. Raamatu viimane kolmandik on (võimalik, et kärbitud) ärakirjad Ungern-Sternbergi süüdistuskokkuvõttest ja tema läkitatud kaitse- ja kaebekirjadest.

Miks see raamat mulle ei meeldinud? “Randröövel” oleks pidanud mõjuma süngema ja õõvastavamana ning tegelaste teod usutavamana, aga Sergo pole osanud seda piisavalt hästi kirjutada. Kirja on lugu pandud mingis pseudoarhailises keeles ja sellises võtmes, et jääb mulje, justkui pajataks seda villase kampsuniga külateatri vanamees, kes püüab igal juhul muhe olla, ükskõik, kas see sobib või mitte. Suvaline näide: “Proua aga, kelle suust ettemõtlematult väljalipsanud saladus oli meeste meeled lausleekidesse löönud, püüdis tuld jõudumööda taas kinni matta: “Otto! Ja ka sina, Gustav!”…”

Mul on Sergo meeles poisipõlvest meremehelugude koguga “Lootsitoa jutud” ja mälestused sellest on ainult head. Edaspidi tuleb tema raamatutega ettevaatlik olla, ei taha vana ja ilusat mälestust rikkuda.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s