Rein Raua “Hotell Amalfi” on üks väike tore raamat. Minategelane Roland on väikse sisekujundusbüroo omanik, edukas ja pealiskaudne tegelane. Tal on ilus naine, ja head töökaaslased. Kõk paistab minevat ülesmäge nii töös kui ka isiklikus elus.
Ühel päeval saab ta kahelt väga salapäraselt tegelaselt väga veidra tellimuse. Kujundagu ta hotell, kuhu igaüks tahaks tulla ja mis oleks sealolijatele nagu kodu. Rahas pole küsimus. Olgu ainult tõesti enneolematu. Roland võtab väljakutse vastu.
See raamat on libe nagu lutsukala, ei lase ennast lihtsalt paika panna. Ühest küljest on see paras seebikas eduka ärimehest ja naistest tema ümber. On äripartner, kes teda armastab, aga kellega suhte loomist Roland tõsiselt isegi ei kaalu, sest naiseks tuleb võtta ju võimalikult ilus tšikk. Sellise on ta ka leidnud ja paistab, et temagi armastab Rolandit. Ellu tuleb ka kolmas, salapärane saatuslik naine, kes on Rolandi büroolt midagi päris väljakutsuvat tellinud. Vot temasse Roland arvab end hullupööra armunud olevat.
Ärgu nüüd need, kes seebikaid ei armasta, ehmatagu, sest samal ajal on see ka müsteerium salapärasest tellimusest, ebatavalistest unenägudest. Põnev lõpuni välja.
Eks seda võib lugeda ka nagu sümbolistlikku teost. Unenäo hotellitoad ja koridorid ja muu selline.
Raua stiil on kerge ja lobe, mis esialgu tundus selle salapärase looga mitte kuigi hästi sobivat. Peategelane ei hakka päris elama, vaid jääb justkui karikatuuriks. Autor paistab andvat lugejale ka selged vihjed, kuidas peategelast hinnata tuleks. Isegi liiga ilmselged. Läheb Roland näiteks emale külla, et ta vanadekodusse toimetada. “Ema on taldrikuid ja asju lõhkunud,” nendib ta kahe lausega ja jutustab edasi, mis neid vanadekodus ootas. See, kuidas ta eirab ema hingevalu ja tahtmatust vanadekodusse minna, suunab meid muidugi paigutama tüüpi empaatiavõimeta lurjuste kategooriasse.
Mingil hetkel hakkasin mõtlema, et selline minategelane ilmselt oma lugu niiviisi jutustakski ja sel juhul on see õige valik.
Meeldis. Ühe õhtu lugemine.
Kirjakoi 