A. J. Finn “Naine aknal”

Naine aknal“Naist aknal” ootasin ma raamatukogu järjekorras mitu kuud. Mis iseenesest on küllaltki kentsakas, sest ma ei kujuta ette, kes seda mitu kuud loeks. Noh, võimalik, et minust eespool oli mitu lugejat, aga ikkagi.

Ühesõnaga – see on põnevik, mida eriti käest panna ei malda. Lugu jookseb, tüütuks ei muutu, igav ei hakka ja mis peaasi – kenasti tõlgitud, miski ei häiri. Mis pole põnevike puhul sugugi tavaline. Ega neid tipptõlkijad eriti tõlgi ka, välja arvatud tipp-põnevikud.

“Naine aknal” päris tipp-põnevik pole, aga mõnus lugemine igatahes. Natuke liiga palju vanu mustvalgeid filme, mis kahtlemata kõnetavad une pealt ameeriklasi, aga… noh… elame üle. Ja väga filmilik ise. Film olla tegemisel ka. Seda vaataks küll.

Veidi meenutab “Naine aknal” Paula Hawkinsi “Tüdrukut rongis” ja sealt veel üks natuke liiga palju. Natuke liiga palju alkoholi. Ja ma ei väsi imestamast, kust on kirjanikel nii palju teadmisi kõikvõimalikest psühhofarmakonidest, paanikahäirest ja agorafoobiast.

Kas kõik kirjanikud või vähemalt suur osa neist on psüühiliselt ebastabiilsed psühhofarmakone neelavad agorafoobikutest alkohoolikud? Või on neil lihtsalt selle valdkonna vastu tähelepanuväärselt suur huvi?

Sellest küljest on lõpp natuke… ebausutav. Pole eriti tõenäoline, et paanikahäirega agorafoobikust psühholoogi seisund hakkab järsult paranema pärast seda, kui psühhopaadist teismeline on kavatsenud teda papinoaga pussitada ja katuselt alla tõugata, aga no mine tea.

Iseenesest – need kõik on pisiasjad. Korralik põnevik. Soovitan.

Ah jaa, vähemalt üks täiesti ootamatu süžeekäik. Teiseks – A. J. Finn on mees, mis on vähemalt sama jahmatav, sest kogu sündmustik on (filigraanselt) esitatud läbi naispeategelase (kõik juhtubki (kohati) ainult tema peas). Võib-olla sellest ka initsiaalid.

Advertisements

Philip K. Dick “Eye in the Sky”

Eye_in_the_Sky_cover1950ndate USA. Andekal sõjatööstusettevõtte inseneril Jack Hamiltonil on halb aeg. Tema ettevõtte omanik paneb ta valiku ette, kas töökoht või abikaasa. Tuleb välja, et Jacki naine on käinud kahtlastel koosolekutel ja andnud allkirju petitsioonidele, järelikult kommude sabarakk. Aga kohe läheb veel halvemaks. Hamiltonid lähevad ekskursioonil Belmonti osakeste kiirendit vaatama ja satuvad koos turismigrupi ülejäänud liikmete ja giidiga õnnetusse.

Kui Jack toibub, on ta isegi veidi üllatunud, et keegi nende seitsmesest grupist surma ei saanud. Varsti saavad nad juba haiglast välja ja võetakse suund kodu poole.

Üsna kiiresti saab selgeks, et maailm pole enam endine. Näiteks Jack valetab ja teda nõelab mesilane. Juhtub. Valetab veel ja nüüd on juba terve parv kurje putukaid tal kallal. See on vanajumala karistus valetamispatu eest. Selgub, et meie seltskond on sattunud maailma, mis toimib piibliseaduste järgi. Kus jumal on tõelisus, palvetades juhtuvad imed ja pattudele järgneb karistus. Edasi ma ei taha rääkida, sest minu jaoks oli selle mõistatuse lahtiharutamine üks raamatu paremaid osi.

Jõudsin selle raamatu suhtes mitu korda oma hinnangut muuta. Esimene peatükk paistis aegunud külma sõja ulme, siis tuli raamatu parim osa, jumalamaailm. Minu poolest oleks Dick võinud selles maailmas romaani lõpuni püsida, aga tal oli vaja edasi hüpata ja veel edasi ja veel edasi. Need osad ei olnud enam nii veenvad ja tulemus oli pigem nagu liiga pikaks kirjutatud satiir eri inimtüüpide kohta. Samas lõpp sõlmis raamatu enam-vähem kenasti kokku. Soovitan.

Mul on tunne, et Vonnegut on oma ulmekirjanik Kilgore Trouti maha kirjutanud Philip K. Dicki pealt. Enam-vähem kõik ta raamatud tunduvad sisukokkuvõtete põhjal eemaletõukavad ja ongi igaüks oma hädadega, aga lugedes on kõik jube lahedad. Olen nüüd mitu Dicki jutti läbi lugenud ja teen väikse pausi, aga tüdimust tegelikult ei ole, võiks edasigi panna.

Philip K. Dick “We can build you”

Rosenite pere ja nende äripartnerid toodavad elektrioreleid. See turg hakkab aga kokku kuivama ja äripartner tuleb lagedale Ameerika kodusõja-aegse tähtsa poliitiku Edwin M. Stantoni koopiaga, mis käitub nii täpselt nagu päris inimene, et teda peetaksegi ehtsaks inimeseks. Varsti valmib Abraham Lincolni koopia.

Äri laiendamiseks ja lisaraha kaasamiseks pöörduvad äripartnerid noore miljardäri poole, keda on täis kõik ajakirjad ja seltskonnakroonikad.

See, mis alguses paistab jabur ulmekas, osutub vaimuhaigusest puretud armastuse looks. Peategelane, nooremas keskeas Louis Rosen armub äripartneri tütresse, 18-aastasse veidrasse Prisi, kes on lapsepõlve veetnud ravil vaimuhaiglas. Mingil hetkel jäävad simulaakrumid kõrvaliseks, jääb ärilahing kõrvaliseks ja Louis Rosen peab tõdema, et ta pole Prisist sugugi normaalsem.

Ma annan endale aru, et selline tutvustus ei tohiks kutsuda ühtegi inimest seda raamatut haarama. Aga Dick oskab näiliselt täielikud jabursüžeed inimlikeks ja loetavateks asjadeks kirjutada.

Pärast esimest paari peatükki olin ma kindel, et see raamat ei saa mulle meeldida. Aga meeldis, kui paar vaimuhaiguse ravi käsitlevat lõpupeatükki kõrvale jätta.

Philip K. Dick, Ray Faraday Nelson “The Ganymede Takeover”

ganymedeRay Faraday Nelsoniga kahasse kirjutatud loo alguses on planeedi Ganymedes ussitaolised elanikud just Maa vallutanud. Alles on jäänud sisuliselt ainult üks vastupanukolle, Tennessee vihased moslemineegrid-partisanid, keda juhib Percy X. Maalastel on ka üks salarelv, psühholoog Rudolph Balkani teooriatel põhinev “põrgumasin”, mis mõjub kuidagi reaalsusele. Peategelased on veel teletäht ja alguses usside spioon Joan Hiashi, maailma psühhiaatriaassotsiatsiooni agent Paul Rivers ja Tennessee enda valitseda saanud tulnukas Mekkis.

Mingit tavalist “viimased vabad inimesed võitlevad jälkide anastajate vastu” lugu siit väga välja ei kuku. Enamik inimesi on usstulnukatega üsna hästi kohanenud. Ja ussid ei ole ka lootusetult negatiivsed. Mekkis mõtleb kohe, kui endale mässajatega maatüki saab, et pakukski valitsejakohta Percy X-ile. Hiljem satub ta aga Balkani teoste mõju alla ja teeb veel midagi veidramat.

Kui muidu kipub Dick üsna masendav olema, siis see oli puhas ulmekomöödia ja minu arust hästi välja kukkunud. Olen jumala kindel, et eriti lõbus oli seda kirjutada.

Philip K Dick “Our Friends from Frolix 8” (Die Mehrbegabten)

die mehrbegabtenMa ei tea, kui hästi eesti lugeja Philip K Dicki tunneb. Vähemalt kolm romaani on eesti keeles ilmunud – “Mees kõrges lossis”, “Kas androidid unistavad elektrilammastest?” ja “Ubik”. Kel ikka lamp peas põlema ei löö, siis legendaarne ulmefilm “Blade Runner” on tehtud selle elektrilammaste romaani põhjal. Sellises düstoopilises maailmas toimub ka minu loetud romaani tegevus.

Tegevusaeg on Maa 22. sajandil. Inimkond on jagunenud kolmeks – lisaks tavalistele inimestele on arenenud välja üliinimesed, kellel on tavainimesest kõvasti kõrgem IQ ja ebatavaliste võimetega inimesed, kes suudavad näiteks mõtteid lugeda. Uut tüüpi inimesed on võimupositsioonidel. Inimesed pannakse paika testitulemuste põhjal ja ega tavainimese lastel pole lootustki.

On ka vastupanuliikumine, mille suurim lootus paistab olevat Provoni, kes põrutas aegu tagasi kosmosesse lubadusega tavainimestele mõni intelligentne rass appi tuua.

Peategelane Nick Appleton on muidu ontlik keskealine alamklassi inimene, kellel kammib ära, kui ta andekas poeg teste riigiameti koha vääriliselt ära ei tee. Selgub, et Provoni on koos lubatud abiga tagasi jõudmas, võimud hukkavad vastupaniliikumise maapealse liidri ja poja ebaõnne tõttu viimase piirini aetud Appleton lööb kampa vastupanuliikumisega.

Kõik see kosmosest abiotsimine ja üliinimesed kõlab nagu pläma, aga PK Dicki tugevus on see, et ta paneb väiksed lihtsad inimesed elama. Ja sellega muutub ükskõik kui ebausutav maailm tõeliseks.

Konkreetset raamatuga tuleb mul meelde veel nii palju kauneid noorusmälestusi, et puhke või heldimusest nutma. Leidsin selle saksakeelse väljaande “Die Mehrbegabten” suvel maalt pööningult. Sain selle umbes aastal 1996. Töötasin ajakirjas Mihkel ja olin suur ulmefänn. Enam-vähem kõik eestikeelne kraan oli ammuilma läbi loetud, inglise keelt ma siis veel ei lugenud ja vene keelt purssisin vaevu. Keel keeleks, internet oli olemas, aga eestlased sealtkaudu tellida ei saanud, sest kellelgi polnud krediitkaarti. Välismaal käidi veel harva. Aga meil oli illustraatoriks Thomas Scheileke, igavene lahe vend Hamburgist, ka suur koomiksi- ja ulmefänn. Temal oli Saksa kirjastuse Bastei Lübbe kataloog, millest ta vahepeal lugemist tellis. See lõi mul muidugi silme eest kirjuks, kataloogitäis ulmekirjandust. Lõpuks võtsin kaks Philip K. Dicki raamatut, selle ja kolme romaaniga kogumiku “Die Welten des Philip K. Dick”.

Mäletan, kuidas trollis nr 8 hakkasin Õismäel “Die Mehrbegabtenit” lugema ja kui Balti jaama jõudsin, sõitsin veel ühe peatuse, sest olin just jõudnud kohta, kus üks tegelane kutsus jumalat appi ja teine meenutas talle, et juba aastakümneid tagasi leiti avakosmosest jumala hiiglaslik surnukeha, nii et pole mõtetki.

Jan Kaus “Tema”

temaMina olen lihtne lugeja ja ootan raamatult lugemismõnu. Selle raamatu lugemine oli aga üks paras piin. Paar esimest lehekülge olid lubavad, aga edasi tuli panna mängu kogu oma tahtejõud, et lehekülg lehekülje haaval lõpu poole rühkida. Kusagil kolmveerand raamatu peal läks asi paremaks, aga see ei kompenseeri niikaugele jõudmise vaevu.

Minategelane on noorem mees, kes on raamatu alguses tädi juures maal peidus. Paistab, et ta on olnud rikas ja edukas Tallinna reklaamiala äss, kelle elu on aga mingil esialgu varju jääval põhjusel totaalselt peapeale pöördunud, nii et ta on maailma eest peitu pugenud. Võib arvata, et midagi on juhtunud tema ja ta toreda ja armsa tüdruksõbra vahel. Tükkhaaval toob ta oma loo lugejani ja samal ajal läheb see edasi. Võiks põnev olla, aga ei ole.

Esiteks on peategelane ise ülbik ja egoist, kelle käekäik jätab külmaks. Peale selle on ta jutt tüütu jorin. Kõrvaltegelased on alguses lahedad, aga jäävad enamasti kuidagi ripakile. Näiteks külamees Aadu, kes räägib umbes nagu „Vanamehe“ multika vanamees, kes käib ahvenal kirjutab pornokatesse jutte. Metsa sees endises kolhoosilossis elav puertoriikolane Jose Corazon on põnev niikaua kuni ta oma suu lahti teeb. Eluaegsed sõbrad, nüüd üks arst, teine tippjalgpallur ja kolmas muusik ei hakka ka elama. Kõik on kunstlik ja punnitatud.

Teiseks on loo ajajoon segi. Ei ole aru saada, mis olid meenutused ja mis juhtus pärast raamatu algust.

Ma arvan, et Jan Kausil oli kena romaani plaan, aga seda kirja pannes on ta päris kõvasti mööda pannud. Tema muu kraam on parem olnud.

Toomas Vint “Avalikult abielust”

18089_422093591190329_17015752_nMulle on Toomas Vint kirjanikuna palju kauem meeldinud, kui ma seda teadnud olen. Kunagi tatikana, kui mu lugemislaual oli veel lihtsalt laste- ja seikluskirjandus, sattus mulle ühes Nooruses ette novell. Selle tegevus toimus Tallinnas, liikus tegelaselt tegelasele, üks mees vist jõi, üht naist taheti vägistada, üks mees oli surnud. Kõik kokku oli väga meeldejääv. Paar aastat tagasi võtsin raamaturiiulilt ühe täitsa juhusliku asja, mis osutus Toomas Vindi novellikoguks “Tantsud Mozarti saatel” ja leidsin ka selle jutu sealt. Praegu mälu järgi pakun, et see oli “See nii ootamatu ja ebamugav surm”. Avastasin, et endiselt mõjub Toomas Vint mulle hästi ja värskendavalt. Ma ei tea miks.

Ei oska ma sedagi arvata, miks ma 2014. aastal Vindi romaani “Avalikult abielust” oma lugemisnimekirja olen visanud, aga lugema hakkasin seda rõõmuga.

Vindi lugu on selgelt väga autobiograafiline. Ta kirjutab ka oma koduleheküljel, et lugu juhtus tema ja ta naise Aili Vindiga. Peategelased on umbes 60aastased Voldemar ja Vivian, mees kirjanik, naine kunstnik. Neil on selja taga 43 aastat abielu, mis omal ajal on näinud kõiksugu kriise. Nõukaaja boheemlane pidi ju viina viskama, nii ka Voldemar, ja eks pidude käigus juhtub kõike. Aga 1993 on täitsa põhja käinud Voldemar joomise maha jätnud ja tänapäeval loovad nad rahulikult, kaovad igal võimalusel mere äärde maakodusse ja elavad õige eeskujulikku ja rutiinset elu. Ühel päeval kutsutakse nad saatesse “Avalikult abielust” ja mees jääb nõusse, sest loodab seda oma ja naise loomingu reklaamimisel ära kasutada.

See aga paneb nende vaikseks ja turvaliseks muutunud suhtes jälle igasugused vanad mürgid mulksuma.

Vint kirjutab loo jutustades samu stseene kordamööda mehe ja naise vaatepunktist, ilmselt selleks, et näidata meile, kui mööda saavad isegi aastakümneid koos elanud inimesed teineteisest rääkida ja samas kui vähe neil tegelikult teise poole ees saladusi on. Üldiselt toimis see hästi, aga pärast saate linastust hakkasid nad ennast kordama. Ühes kohas tuli mul tunne, et olen järje ära kaotanud ja sattunud sadakond lehekülge alguse poole tagasi, sest seda ma olin raudselt lugenud. Tuli välja, et see oli siiski loetud olukord teise poole mälestuste kaudu. Aga olid nii sarnased, et tõesti paistis, et kirjanik on copy-paste teinud. Üldse teine pool raamatust jättis kehvema mulje, nagu ei oleks Vint mallanud raamatut korralikult ära lõpetada.

Lugemisrõõmu see oluliselt ei vähendanud. Võtsin raamatu kätte pühapäeva hommikul ja õhtul lõpetasin. Kokkuvõttes haakusin ma mitme selle raamatu teemaga. Näiteks aeg, muutumine ja samaksjäämine – alati põnev. Aga ka lihtsalt ajakirjanikuna on põnev lugeda allikapoolset vaadet loo tegemisele. Ise käisin suvel ühe prominentse nüüd juba pensionile jäänud abielupaari suvekodus, kus mees tegi murutraktori seljas 12tunniseid tööpäevi ja naine villis koduaia saadustest napsu. Mitte et meie lehe portreelood kunagi hirmsaid haavu lahti kisuks, aga ikkagi – harva jõuan mõelda, mida allikad mõtlevad enne meie tulekut. Nõukaaja kunstiinimese ja alkoholi teema läheb mulle ka korda. Tänapäeva kunsti, meedia ja ajakirjanduse teema. Kuidas kirjanikud kirjutavad. Kokkuvõttes on ikkagi see, mis alguses ütlesin – mulle lihtsalt meeldib Toomas Vinti lugeda, ükskõik, millest ta ka ei kirjuta. Eks peab seda rohkem tegema.