A. J. Finn “Naine aknal”

“Naist aknal” ootasin ma raamatukogu järjekorras mitu kuud. Mis iseenesest on küllaltki kentsakas, sest ma ei kujuta ette, kes seda mitu kuud loeks. Noh, võimalik, et minust eespool oli mitu lugejat, aga ikkagi.

Ühesõnaga – see on põnevik, mida eriti käest panna ei malda. Lugu jookseb, tüütuks ei muutu, igav ei hakka ja mis peaasi – kenasti tõlgitud, miski ei häiri. Mis pole põnevike puhul sugugi tavaline. Ega neid tipptõlkijad eriti tõlgi ka, välja arvatud tipp-põnevikud.

“Naine aknal” päris tipp-põnevik pole, aga mõnus lugemine igatahes. Natuke liiga palju vanu mustvalgeid filme, mis kahtlemata kõnetavad une pealt ameeriklasi, aga… noh… elame üle. Ja väga filmilik ise. Film olla tegemisel ka. Seda vaataks küll.

Veidi meenutab “Naine aknal” Paula Hawkinsi “Tüdrukut rongis” ja sealt veel üks natuke liiga palju. Natuke liiga palju alkoholi. Ja ma ei väsi imestamast, kust on kirjanikel nii palju teadmisi kõikvõimalikest psühhofarmakonidest, paanikahäirest ja agorafoobiast.

Kas kõik kirjanikud või vähemalt suur osa neist on psüühiliselt ebastabiilsed psühhofarmakone neelavad agorafoobikutest alkohoolikud? Või on neil lihtsalt selle valdkonna vastu tähelepanuväärselt suur huvi?

Sellest küljest on lõpp natuke… ebausutav. Pole eriti tõenäoline, et paanikahäirega agorafoobikust psühholoogi seisund hakkab järsult paranema pärast seda, kui psühhopaadist teismeline on kavatsenud teda papinoaga pussitada ja katuselt alla tõugata, aga no mine tea.

Iseenesest – need kõik on pisiasjad. Korralik põnevik. Soovitan.

Ah jaa, vähemalt üks täiesti ootamatu süžeekäik. Teiseks – A. J. Finn on mees, mis on vähemalt sama jahmatav, sest kogu sündmustik on (filigraanselt) esitatud läbi naispeategelase (kõik juhtubki (kohati) ainult tema peas). Võib-olla sellest ka initsiaalid.

Philip K. Dick “Eye in the Sky”

1950ndate USA. Andekal sõjatööstusettevõtte inseneril Jack Hamiltonil on halb aeg. Tema ettevõtte omanik paneb ta valiku ette, kas töökoht või abikaasa. Tuleb välja, et Jacki naine on käinud kahtlastel koosolekutel ja andnud allkirju petitsioonidele, järelikult kommude sabarakk. Aga kohe läheb veel halvemaks. Hamiltonid lähevad ekskursioonil Belmonti osakeste kiirendit vaatama ja satuvad koos turismigrupi ülejäänud liikmete ja giidiga õnnetusse.

Kui Jack toibub, on ta isegi veidi üllatunud, et keegi nende seitsmesest grupist surma ei saanud. Varsti saavad nad juba haiglast välja ja võetakse suund kodu poole.

Üsna kiiresti saab selgeks, et maailm pole enam endine. Näiteks Jack valetab ja teda nõelab mesilane. Juhtub. Valetab veel ja nüüd on juba terve parv kurje putukaid tal kallal. See on vanajumala karistus valetamispatu eest. Selgub, et meie seltskond on sattunud maailma, mis toimib piibliseaduste järgi. Kus jumal on tõelisus, palvetades juhtuvad imed ja pattudele järgneb karistus. Edasi ma ei taha rääkida, sest minu jaoks oli selle mõistatuse lahtiharutamine üks raamatu paremaid osi.

Jõudsin selle raamatu suhtes mitu korda oma hinnangut muuta. Esimene peatükk paistis aegunud külma sõja ulme, siis tuli raamatu parim osa, jumalamaailm. Minu poolest oleks Dick võinud selles maailmas romaani lõpuni püsida, aga tal oli vaja edasi hüpata ja veel edasi ja veel edasi. Need osad ei olnud enam nii veenvad ja tulemus oli pigem nagu liiga pikaks kirjutatud satiir eri inimtüüpide kohta. Samas lõpp sõlmis raamatu enam-vähem kenasti kokku. Soovitan.

Mul on tunne, et Vonnegut on oma ulmekirjanik Kilgore Trouti maha kirjutanud Philip K. Dicki pealt. Enam-vähem kõik ta raamatud tunduvad sisukokkuvõtete põhjal eemaletõukavad ja ongi igaüks oma hädadega, aga lugedes on kõik jube lahedad. Olen nüüd mitu Dicki jutti läbi lugenud ja teen väikse pausi, aga tüdimust tegelikult ei ole, võiks edasigi panna.

Philip K. Dick “We can build you”

Rosenite pere ja nende äripartnerid toodavad elektrioreleid. See turg hakkab aga kokku kuivama ja äripartner tuleb lagedale Ameerika kodusõja-aegse tähtsa poliitiku Edwin M. Stantoni koopiaga, mis käitub nii täpselt nagu päris inimene, et teda peetaksegi ehtsaks inimeseks. Varsti valmib Abraham Lincolni koopia.

Äri laiendamiseks ja lisaraha kaasamiseks pöörduvad äripartnerid noore miljardäri poole, keda on täis kõik ajakirjad ja seltskonnakroonikad.

See, mis alguses paistab jabur ulmekas, osutub vaimuhaigusest puretud armastuse looks. Peategelane, nooremas keskeas Louis Rosen armub äripartneri tütresse, 18-aastasse veidrasse Prisi, kes on lapsepõlve veetnud ravil vaimuhaiglas. Mingil hetkel jäävad simulaakrumid kõrvaliseks, jääb ärilahing kõrvaliseks ja Louis Rosen peab tõdema, et ta pole Prisist sugugi normaalsem.

Ma annan endale aru, et selline tutvustus ei tohiks kutsuda ühtegi inimest seda raamatut haarama. Aga Dick oskab näiliselt täielikud jabursüžeed inimlikeks ja loetavateks asjadeks kirjutada.

Pärast esimest paari peatükki olin ma kindel, et see raamat ei saa mulle meeldida. Aga meeldis, kui paar vaimuhaiguse ravi käsitlevat lõpupeatükki kõrvale jätta.

Philip K. Dick, Ray Faraday Nelson “The Ganymede Takeover”

Ray Faraday Nelsoniga kahasse kirjutatud loo alguses on planeedi Ganymedes ussitaolised elanikud just Maa vallutanud. Alles on jäänud sisuliselt ainult üks vastupanukolle, Tennessee vihased moslemineegrid-partisanid, keda juhib Percy X. Maalastel on ka üks salarelv, psühholoog Rudolph Balkani teooriatel põhinev “põrgumasin”, mis mõjub kuidagi reaalsusele. Peategelased on veel teletäht ja alguses usside spioon Joan Hiashi, maailma psühhiaatriaassotsiatsiooni agent Paul Rivers ja Tennessee enda valitseda saanud tulnukas Mekkis.

Mingit tavalist “viimased vabad inimesed võitlevad jälkide anastajate vastu” lugu siit väga välja ei kuku. Enamik inimesi on usstulnukatega üsna hästi kohanenud. Ja ussid ei ole ka lootusetult negatiivsed. Mekkis mõtleb kohe, kui endale mässajatega maatüki saab, et pakukski valitsejakohta Percy X-ile. Hiljem satub ta aga Balkani teoste mõju alla ja teeb veel midagi veidramat.

Kui muidu kipub Dick üsna masendav olema, siis see oli puhas ulmekomöödia ja minu arust hästi välja kukkunud. Olen jumala kindel, et eriti lõbus oli seda kirjutada.

Philip K Dick “Our Friends from Frolix 8” (Die Mehrbegabten)

Ma ei tea, kui hästi eesti lugeja Philip K Dicki tunneb. Vähemalt kolm romaani on eesti keeles ilmunud – “Mees kõrges lossis”, “Kas androidid unistavad elektrilammastest?” ja “Ubik”. Kel ikka lamp peas põlema ei löö, siis legendaarne ulmefilm “Blade Runner” on tehtud selle elektrilammaste romaani põhjal. Sellises düstoopilises maailmas toimub ka minu loetud romaani tegevus.

Tegevusaeg on Maa 22. sajandil. Inimkond on jagunenud kolmeks – lisaks tavalistele inimestele on arenenud välja üliinimesed, kellel on tavainimesest kõvasti kõrgem IQ ja ebatavaliste võimetega inimesed, kes suudavad näiteks mõtteid lugeda. Uut tüüpi inimesed on võimupositsioonidel. Inimesed pannakse paika testitulemuste põhjal ja ega tavainimese lastel pole lootustki.

On ka vastupanuliikumine, mille suurim lootus paistab olevat Provoni, kes põrutas aegu tagasi kosmosesse lubadusega tavainimestele mõni intelligentne rass appi tuua.

Peategelane Nick Appleton on muidu ontlik keskealine alamklassi inimene, kellel kammib ära, kui ta andekas poeg teste riigiameti koha vääriliselt ära ei tee. Selgub, et Provoni on koos lubatud abiga tagasi jõudmas, võimud hukkavad vastupaniliikumise maapealse liidri ja poja ebaõnne tõttu viimase piirini aetud Appleton lööb kampa vastupanuliikumisega.

Kõik see kosmosest abiotsimine ja üliinimesed kõlab nagu pläma, aga PK Dicki tugevus on see, et ta paneb väiksed lihtsad inimesed elama. Ja sellega muutub ükskõik kui ebausutav maailm tõeliseks.

Konkreetset raamatuga tuleb mul meelde veel nii palju kauneid noorusmälestusi, et puhke või heldimusest nutma. Leidsin selle saksakeelse väljaande “Die Mehrbegabten” suvel maalt pööningult. Sain selle umbes aastal 1996. Töötasin ajakirjas Mihkel ja olin suur ulmefänn. Enam-vähem kõik eestikeelne kraan oli ammuilma läbi loetud, inglise keelt ma siis veel ei lugenud ja vene keelt purssisin vaevu. Keel keeleks, internet oli olemas, aga eestlased sealtkaudu tellida ei saanud, sest kellelgi polnud krediitkaarti. Välismaal käidi veel harva. Aga meil oli illustraatoriks Thomas Scheileke, igavene lahe vend Hamburgist, ka suur koomiksi- ja ulmefänn. Temal oli Saksa kirjastuse Bastei Lübbe kataloog, millest ta vahepeal lugemist tellis. See lõi mul muidugi silme eest kirjuks, kataloogitäis ulmekirjandust. Lõpuks võtsin kaks Philip K. Dicki raamatut, selle ja kolme romaaniga kogumiku “Die Welten des Philip K. Dick”.

Mäletan, kuidas trollis nr 8 hakkasin Õismäel “Die Mehrbegabtenit” lugema ja kui Balti jaama jõudsin, sõitsin veel ühe peatuse, sest olin just jõudnud kohta, kus üks tegelane kutsus jumalat appi ja teine meenutas talle, et juba aastakümneid tagasi leiti avakosmosest jumala hiiglaslik surnukeha, nii et pole mõtetki.

Jan Kaus “Tema”

Mina olen lihtne lugeja ja ootan raamatult lugemismõnu. Selle raamatu lugemine oli aga üks paras piin. Paar esimest lehekülge olid lubavad, aga edasi tuli panna mängu kogu oma tahtejõud, et lehekülg lehekülje haaval lõpu poole rühkida. Kusagil kolmveerand raamatu peal läks asi paremaks, aga see ei kompenseeri niikaugele jõudmise vaevu.

Minategelane on noorem mees, kes on raamatu alguses tädi juures maal peidus. Paistab, et ta on olnud rikas ja edukas Tallinna reklaamiala äss, kelle elu on aga mingil esialgu varju jääval põhjusel totaalselt peapeale pöördunud, nii et ta on maailma eest peitu pugenud. Võib arvata, et midagi on juhtunud tema ja ta toreda ja armsa tüdruksõbra vahel. Tükkhaaval toob ta oma loo lugejani ja samal ajal läheb see edasi. Võiks põnev olla, aga ei ole.

Esiteks on peategelane ise ülbik ja egoist, kelle käekäik jätab külmaks. Peale selle on ta jutt tüütu jorin. Kõrvaltegelased on alguses lahedad, aga jäävad enamasti kuidagi ripakile. Näiteks külamees Aadu, kes räägib umbes nagu „Vanamehe“ multika vanamees, kes käib ahvenal kirjutab pornokatesse jutte. Metsa sees endises kolhoosilossis elav puertoriikolane Jose Corazon on põnev niikaua kuni ta oma suu lahti teeb. Eluaegsed sõbrad, nüüd üks arst, teine tippjalgpallur ja kolmas muusik ei hakka ka elama. Kõik on kunstlik ja punnitatud.

Teiseks on loo ajajoon segi. Ei ole aru saada, mis olid meenutused ja mis juhtus pärast raamatu algust.

Ma arvan, et Jan Kausil oli kena romaani plaan, aga seda kirja pannes on ta päris kõvasti mööda pannud. Tema muu kraam on parem olnud.

Toomas Vint “Avalikult abielust”

Mulle on Toomas Vint kirjanikuna palju kauem meeldinud, kui ma seda teadnud olen. Kunagi tatikana, kui mu lugemislaual oli veel lihtsalt laste- ja seikluskirjandus, sattus mulle ühes Nooruses ette novell. Selle tegevus toimus Tallinnas, liikus tegelaselt tegelasele, üks mees vist jõi, üht naist taheti vägistada, üks mees oli surnud. Kõik kokku oli väga meeldejääv. Paar aastat tagasi võtsin raamaturiiulilt ühe täitsa juhusliku asja, mis osutus Toomas Vindi novellikoguks “Tantsud Mozarti saatel” ja leidsin ka selle jutu sealt. Praegu mälu järgi pakun, et see oli “See nii ootamatu ja ebamugav surm”. Avastasin, et endiselt mõjub Toomas Vint mulle hästi ja värskendavalt. Ma ei tea miks.

Ei oska ma sedagi arvata, miks ma 2014. aastal Vindi romaani “Avalikult abielust” oma lugemisnimekirja olen visanud, aga lugema hakkasin seda rõõmuga.

Vindi lugu on selgelt väga autobiograafiline. Ta kirjutab ka oma koduleheküljel, et lugu juhtus tema ja ta naise Aili Vindiga. Peategelased on umbes 60aastased Voldemar ja Vivian, mees kirjanik, naine kunstnik. Neil on selja taga 43 aastat abielu, mis omal ajal on näinud kõiksugu kriise. Nõukaaja boheemlane pidi ju viina viskama, nii ka Voldemar, ja eks pidude käigus juhtub kõike. Aga 1993 on täitsa põhja käinud Voldemar joomise maha jätnud ja tänapäeval loovad nad rahulikult, kaovad igal võimalusel mere äärde maakodusse ja elavad õige eeskujulikku ja rutiinset elu. Ühel päeval kutsutakse nad saatesse “Avalikult abielust” ja mees jääb nõusse, sest loodab seda oma ja naise loomingu reklaamimisel ära kasutada.

See aga paneb nende vaikseks ja turvaliseks muutunud suhtes jälle igasugused vanad mürgid mulksuma.

Vint kirjutab loo jutustades samu stseene kordamööda mehe ja naise vaatepunktist, ilmselt selleks, et näidata meile, kui mööda saavad isegi aastakümneid koos elanud inimesed teineteisest rääkida ja samas kui vähe neil tegelikult teise poole ees saladusi on. Üldiselt toimis see hästi, aga pärast saate linastust hakkasid nad ennast kordama. Ühes kohas tuli mul tunne, et olen järje ära kaotanud ja sattunud sadakond lehekülge alguse poole tagasi, sest seda ma olin raudselt lugenud. Tuli välja, et see oli siiski loetud olukord teise poole mälestuste kaudu. Aga olid nii sarnased, et tõesti paistis, et kirjanik on copy-paste teinud. Üldse teine pool raamatust jättis kehvema mulje, nagu ei oleks Vint mallanud raamatut korralikult ära lõpetada.

Lugemisrõõmu see oluliselt ei vähendanud. Võtsin raamatu kätte pühapäeva hommikul ja õhtul lõpetasin. Kokkuvõttes haakusin ma mitme selle raamatu teemaga. Näiteks aeg, muutumine ja samaksjäämine – alati põnev. Aga ka lihtsalt ajakirjanikuna on põnev lugeda allikapoolset vaadet loo tegemisele. Ise käisin suvel ühe prominentse nüüd juba pensionile jäänud abielupaari suvekodus, kus mees tegi murutraktori seljas 12tunniseid tööpäevi ja naine villis koduaia saadustest napsu. Mitte et meie lehe portreelood kunagi hirmsaid haavu lahti kisuks, aga ikkagi – harva jõuan mõelda, mida allikad mõtlevad enne meie tulekut. Nõukaaja kunstiinimese ja alkoholi teema läheb mulle ka korda. Tänapäeva kunsti, meedia ja ajakirjanduse teema. Kuidas kirjanikud kirjutavad. Kokkuvõttes on ikkagi see, mis alguses ütlesin – mulle lihtsalt meeldib Toomas Vinti lugeda, ükskõik, millest ta ka ei kirjuta. Eks peab seda rohkem tegema.

Alessandro Baricco “Siid”

Alessandro Baricco “Siid” on üks neid raamatuid, mis peaks kodus olemas olema, et teda ikka ja jälle riiulist välja võtta, lehitseda ja siit-sealt lugeda. Seda enam, et süžee on kaasakiskuv, nii et ei raatsi lugemist katkestada, tahaks ju teada, mis edasi saab, samas peaks aga lugema (ja üle lugema) just hästi aeglaselt, lehekülje, lõigu- või lausekaupa.

“Siid” on väga ilusas keeles, poeetiline ja sügav raamat, 19. sajandi lugu, kus pole lennukeid, pesumasinaid ega psühhoanalüütikuid, vaid vigase käega ketrusvabrikant Baldabiou, kes mängib iseendaga piljardit ja on endale lubanud, et kui sant käsi peaks tervet võitma, siis lahkub ta linnast kohe ja igaveseks, ning linnapea pojast siidiussikaupmees Joncour, üks neid inimesi, kellele meeldib oma elu pigem kõrvalt jälgida, pidades sobimatuks seda ise mingil moel mõjutada. Niisugused inimesed vaatlevad oma elukäiku moel, nagu tavaliselt vaadeldakse vihmast päeva.

“Siidi” sündmustik kaotaks nii mõndagi, kui hakata seda ümber jutustama. Alessandro Baricco ise on “Siidi” kohta kirjutanud nii:

“See ei ole romaan. Ega ka jutustus. See on lugu, mis algab noorukiga, kes sõidab läbi pool maailma, ja lõpeb ühel tuulisel päeval järvega, mis on siinsamas. Mehe nimi on Joncour. Järve nimi pole teada.

Võiks ju öelda, et see on armastuslugu. Kui see oleks kõik, poleks tasunud seda jutustada. Juttu tuleb ka igatsusest ja valust, sa tead küll, mis need on, kuid õiget nime neile anda ei oska. (Vana lugu. Kui sa asjadele nimesid ei leia, võtad appi lood. See lihtsalt käib nii. Juba ammusest ajast peale.)

Kõigil lugudel on oma muusika. Sellel siin on valge kõla. /…/ Kui mängitakse hästi, siis nagu kuulduks helisemas vaikust, ja need, kes selle järgi tantsivad, hoidku neid Jumal, oleksid nagu liikumatud. Neetult raske asi see valgekõlaline muusika.

Ega muud suurt lisada olegi.”

Kui ehk seda, et “Siid” on tõesti nagu muusikapala, ja mitte ainult kaunite kujundite jms pärast, mida seal on ju ka, vaid puhttehniliselt, ülesehituslikult. Olgu see kui raske tahes, Baricco mängib oma lugu hästi. Imetlusväärne, mida kõike on võimalik sõnadega teha.

Karl Ristikivi “Mõrsjalinik”

Mul on Ristikivi vastu alati mingi nõrkus olnud. Kõigepealt “Semud. Sellid”, hiljem kroonikate triloogia, Tallinna triloogia ja “Hingede öö”, mis mulle kohe väga meeldis. Natuke mõjutab ka see, et Ristikivi on Lõuna-Läänemaa mees. Võtsin humanitaarinstituudis isegi Toomas Liivi Ristikivi loengud, kuigi neid punkte mul vaja ei olnud.

“Mõrsjalinik” on aastaid lugemisjärjekorras olnud ja tegelikult ei olegi ma väga pikka aega midagi Ristikivilt lugenud. Nii et olid mälestused, aga mitte vahetu kogemus.

“Mõrsjalinik” jutustab 14. sajandil elanud Siena Katariina eluloo, kellest hiljem sai pühak. Selline vagadusehunnik, kes juba lapsena otsustab, et temast saab Kristuse mõrsja ja ei lase ennast lõpuni kellestki kõigutada.

Mõnes mõttes see raamat ületas mu ootusi, mõneti jäi aga alla. Seda seepärast, et Ristikivi kirjutab nii, nagu ta oleks muhe, aga natuke ehk totu vanamees. Ei ole see liiga tempokas, liiga tõsine ega liiga häiriv. Mõnus lugeda. Kui keegi jutustaks mulle ümber “Põlev lippu” või “Viimse linna”, ootaks ma neist midagi hoopis seikluslikumat või julmemat, aga need on parajalt flegmaatilised. “Mõrsjalinikut” pidasin ma sisukokkuvõtte põhjal raamatuks, millest võib olla raske läbi närida – kindlasti mingid hirmsad sisemised hingepiinad ja konfliktid välise maailmaga. Aga ei, see oli peaaegu nagu mõne kiriku välja antud pühaku elulugu. Inspiratsioonilugu, kus peategelanna valib õige tee ja läheb siis elust läbi nagu võist. Võti on jääda endale kindlaks. See ei tähenda, et oleks nõme raamat, tore ja hariv oli lugeda ja igav ei hakanud, aga natuke pinnapealne.

Mulle tundub mõte jumala olemasolust naeruväärne ja kristlus lausa halvas mõttes veider religioon, aga see ei tähenda, et religiooniteemaline ilukirjandus ei võiks rõõmu pakkuda. See ongi hea meedium, kus ma saan jumalasseuskumist tegelastega kaasa mängida, kujutada end usklikuks. See raamat lasi mul seda teha.

Albert Engström “Anders Zorni elu” LR 2017 nr 27-29

Albert Engström (1869-1940) oli Rootsi kunstnik ja kirjamees, võrreldav ehk meie Karl August Hindreyga. Oma sõbra ja Rootsi kuulsa maalikunstniku Anders Zorni (1860-1920) palvel pani ta kirja tolle eluloo, küll allest pärast Zorni surma.

“Anders Zorni elu” ei ole kaugeltki tavaline biograafia, pigem on see ühe sõbra viimane austusavaldus teisele, kirjutatud suure kaasaelamise ja soojusega, samas annab aga piisava ülevaate selle Rootsi ehk kõige kuulsama maalikunstniku elust. Igatahes Engströmi järgi oli Zorn mõnus mees, võrreldav ehk meie Laikmaaga, kelles olid koos talupoeglik lihtsus ja lai joon ning peen loojanatuur. Euroopa kunstitaevasse tõusis Zorn nagu meteoor ja seda tõusu on Engström mõnu ja kaasaelamisega kirjeldanud. Ometi jäi Zorn elu lõpuni lihtsaks Mora poisiks, kuigi maalis Euroopa ja Ameerika kuusaid ja rikkaid ning teenis sellega kuninglikult.

Et “Anders Zorni elu” ilmus eesti keeles nii suure hilinemisega, on sellele lisatud Engströmi veste “Odensholm” (rootsi keeles 1925, eesti keeles 2016) Zorni ja Engströmi Osmussaarel käigust ning Torgny Lindgreni essee “Zorn” (1986). Need kaks annavad “Anders Zorni elule” omamoodi huvitava külgvaate ja täiendavad seda suurepäraselt.

Mõned tsitaadid ka.

Pärast visiiti rahahädas olnud August Strindbergi juurde:

“Pärast, kui ma koos Zorniga tema ateljeesse läksin, ütles ta öögroki juures: “Kuule – see Strindberg pole ju üldse inimene, ta on konstruktsioon. Häbeneb seda, et müüs minu pildi maha! Selleks ma talle ju selle kinkisin. Ja siis see Beethoven, kui me oleme rõõmsasti sõpradega koos ja on olemas nii palju ilusaid rootsi viisisid! Ta ei ole küll päris terve.”

Pärast ema kirja lugemist:

“Anders oli siis juba täismees, umbes viiskümmend aastat vana. Aga ta ütles: “Kas sinu arust ei ole see hea, et emal on ikka veel tunne, nagu ma oleksin väike laps, kes on just tissist lahti lasknud?” Seepeale  läks ta korraks magamistuppa, et hetke omaette olla. Ja ütles tagasi tulles: “Kas sina usud, et maailmas on midagi paremat kui üks vana ema?”

Ma olen siiamaani vastuse võlgu.

Aga nüüd on Anders Zorn surnud ja seda tühjust, mille ta endast maha jättis, ei suuda keegi täita. Pärast seda jäi kõik vaikseks ja lagedaks. Ta oli terviklik, Jumala poolt eeskujulikult modelleeritud kuju, ja suurepärane sõber. Ja ta tundis oma ametit.”

Ja Torgny Lindgrenilt:

“Aga kui me ringi vaatame, kui me kohtame naisi, kes justnagu kannaksid suurt saladust, siis teame, et mõnel neist, ükskõik kellel, istub vasaku rinna all taskukeses Zorn, kes maalib ja graveerib. Kirglikku rohelust, loksuvat vett ja lõputut taevast.”

No ja nüüd võiks kõige selle peale internetist mõnda Zorni pilti vaadata!