Albert Engström (1869-1940) oli Rootsi kunstnik ja kirjamees, võrreldav ehk meie Karl August Hindreyga. Oma sõbra ja Rootsi kuulsa maalikunstniku Anders Zorni (1860-1920) palvel pani ta kirja tolle eluloo, küll allest pärast Zorni surma.
“Anders Zorni elu” ei ole kaugeltki tavaline biograafia, pigem on see ühe sõbra viimane austusavaldus teisele, kirjutatud suure kaasaelamise ja soojusega, samas annab aga piisava ülevaate selle Rootsi ehk kõige kuulsama maalikunstniku elust. Igatahes Engströmi järgi oli Zorn mõnus mees, võrreldav ehk meie Laikmaaga, kelles olid koos talupoeglik lihtsus ja lai joon ning peen loojanatuur. Euroopa kunstitaevasse tõusis Zorn nagu meteoor ja seda tõusu on Engström mõnu ja kaasaelamisega kirjeldanud. Ometi jäi Zorn elu lõpuni lihtsaks Mora poisiks, kuigi maalis Euroopa ja Ameerika kuusaid ja rikkaid ning teenis sellega kuninglikult.
Et “Anders Zorni elu” ilmus eesti keeles nii suure hilinemisega, on sellele lisatud Engströmi veste “Odensholm” (rootsi keeles 1925, eesti keeles 2016) Zorni ja Engströmi Osmussaarel käigust ning Torgny Lindgreni essee “Zorn” (1986). Need kaks annavad “Anders Zorni elule” omamoodi huvitava külgvaate ja täiendavad seda suurepäraselt.
Mõned tsitaadid ka.
Pärast visiiti rahahädas olnud August Strindbergi juurde:
“Pärast, kui ma koos Zorniga tema ateljeesse läksin, ütles ta öögroki juures: “Kuule – see Strindberg pole ju üldse inimene, ta on konstruktsioon. Häbeneb seda, et müüs minu pildi maha! Selleks ma talle ju selle kinkisin. Ja siis see Beethoven, kui me oleme rõõmsasti sõpradega koos ja on olemas nii palju ilusaid rootsi viisisid! Ta ei ole küll päris terve.”
Pärast ema kirja lugemist:
“Anders oli siis juba täismees, umbes viiskümmend aastat vana. Aga ta ütles: “Kas sinu arust ei ole see hea, et emal on ikka veel tunne, nagu ma oleksin väike laps, kes on just tissist lahti lasknud?” Seepeale läks ta korraks magamistuppa, et hetke omaette olla. Ja ütles tagasi tulles: “Kas sina usud, et maailmas on midagi paremat kui üks vana ema?”
Ma olen siiamaani vastuse võlgu.
Aga nüüd on Anders Zorn surnud ja seda tühjust, mille ta endast maha jättis, ei suuda keegi täita. Pärast seda jäi kõik vaikseks ja lagedaks. Ta oli terviklik, Jumala poolt eeskujulikult modelleeritud kuju, ja suurepärane sõber. Ja ta tundis oma ametit.”
Ja Torgny Lindgrenilt:
“Aga kui me ringi vaatame, kui me kohtame naisi, kes justnagu kannaksid suurt saladust, siis teame, et mõnel neist, ükskõik kellel, istub vasaku rinna all taskukeses Zorn, kes maalib ja graveerib. Kirglikku rohelust, loksuvat vett ja lõputut taevast.”
No ja nüüd võiks kõige selle peale internetist mõnda Zorni pilti vaadata!
Kirjakoi 