Karl Ristikivi “Mõrsjalinik”

morsjalinikMul on Ristikivi vastu alati mingi nõrkus olnud. Kõigepealt “Semud. Sellid”, hiljem kroonikate triloogia, Tallinna triloogia ja “Hingede öö”, mis mulle kohe väga meeldis. Natuke mõjutab ka see, et Ristikivi on Lõuna-Läänemaa mees. Võtsin humanitaarinstituudis isegi Toomas Liivi Ristikivi loengud, kuigi neid punkte mul vaja ei olnud.

“Mõrsjalinik” on aastaid lugemisjärjekorras olnud ja tegelikult ei olegi ma väga pikka aega midagi Ristikivilt lugenud. Nii et olid mälestused, aga mitte vahetu kogemus.

“Mõrsjalinik” jutustab 14. sajandil elanud Siena Katariina eluloo, kellest hiljem sai pühak. Selline vagadusehunnik, kes juba lapsena otsustab, et temast saab Kristuse mõrsja ja ei lase ennast lõpuni kellestki kõigutada.

Mõnes mõttes see raamat ületas mu ootusi, mõneti jäi aga alla. Seda seepärast, et Ristikivi kirjutab nii, nagu ta oleks muhe, aga natuke ehk totu vanamees. Ei ole see liiga tempokas, liiga tõsine ega liiga häiriv. Mõnus lugeda. Kui keegi jutustaks mulle ümber “Põlev lippu” või “Viimse linna”, ootaks ma neist midagi hoopis seikluslikumat või julmemat, aga need on parajalt flegmaatilised. “Mõrsjalinikut” pidasin ma sisukokkuvõtte põhjal raamatuks, millest võib olla raske läbi närida – kindlasti mingid hirmsad sisemised hingepiinad ja konfliktid välise maailmaga. Aga ei, see oli peaaegu nagu mõne kiriku välja antud pühaku elulugu. Inspiratsioonilugu, kus peategelanna valib õige tee ja läheb siis elust läbi nagu võist. Võti on jääda endale kindlaks. See ei tähenda, et oleks nõme raamat, tore ja hariv oli lugeda ja igav ei hakanud, aga natuke pinnapealne.

Mulle tundub mõte jumala olemasolust naeruväärne ja kristlus lausa halvas mõttes veider religioon, aga see ei tähenda, et religiooniteemaline ilukirjandus ei võiks rõõmu pakkuda. See ongi hea meedium, kus ma saan jumalasseuskumist tegelastega kaasa mängida, kujutada end usklikuks. See raamat lasi mul seda teha.

One Comment

  1. Hea, et Sa ei arva, et Ristikivi oli Mõrsjalinikut kirjutades “muhe, aga natuke ehk totu vanamees”! Nendid, et ta vaid kirjutab nii, nagu ta oleks muhe, aga natuke ehk totu vanamees. Ristikivi oli selle oopuse ilmudes tänasest Sinust (ainult) 10 a vanem (53a). Ma ei usu, et Sa 10 a pärast oleksid üks reljeefne (ja võimalik, et muhe, aga natuke totu) vanamees! Kuigi…? Aga miks ka mitte?! Mis sel viga oleks? Võib-olla juba praegu. Olemegi. Ja mis võib-olla! Täiesti raudselt. Vähemalt mõni.

    Meeldib

    Vasta

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s