Mina olen lihtne lugeja ja ootan raamatult lugemismõnu. Selle raamatu lugemine oli aga üks paras piin. Paar esimest lehekülge olid lubavad, aga edasi tuli panna mängu kogu oma tahtejõud, et lehekülg lehekülje haaval lõpu poole rühkida. Kusagil kolmveerand raamatu peal läks asi paremaks, aga see ei kompenseeri niikaugele jõudmise vaevu.
Minategelane on noorem mees, kes on raamatu alguses tädi juures maal peidus. Paistab, et ta on olnud rikas ja edukas Tallinna reklaamiala äss, kelle elu on aga mingil esialgu varju jääval põhjusel totaalselt peapeale pöördunud, nii et ta on maailma eest peitu pugenud. Võib arvata, et midagi on juhtunud tema ja ta toreda ja armsa tüdruksõbra vahel. Tükkhaaval toob ta oma loo lugejani ja samal ajal läheb see edasi. Võiks põnev olla, aga ei ole.
Esiteks on peategelane ise ülbik ja egoist, kelle käekäik jätab külmaks. Peale selle on ta jutt tüütu jorin. Kõrvaltegelased on alguses lahedad, aga jäävad enamasti kuidagi ripakile. Näiteks külamees Aadu, kes räägib umbes nagu „Vanamehe“ multika vanamees, kes käib ahvenal kirjutab pornokatesse jutte. Metsa sees endises kolhoosilossis elav puertoriikolane Jose Corazon on põnev niikaua kuni ta oma suu lahti teeb. Eluaegsed sõbrad, nüüd üks arst, teine tippjalgpallur ja kolmas muusik ei hakka ka elama. Kõik on kunstlik ja punnitatud.
Teiseks on loo ajajoon segi. Ei ole aru saada, mis olid meenutused ja mis juhtus pärast raamatu algust.
Ma arvan, et Jan Kausil oli kena romaani plaan, aga seda kirja pannes on ta päris kõvasti mööda pannud. Tema muu kraam on parem olnud.
Kirjakoi 