“Naist aknal” ootasin ma raamatukogu järjekorras mitu kuud. Mis iseenesest on küllaltki kentsakas, sest ma ei kujuta ette, kes seda mitu kuud loeks. Noh, võimalik, et minust eespool oli mitu lugejat, aga ikkagi.
Ühesõnaga – see on põnevik, mida eriti käest panna ei malda. Lugu jookseb, tüütuks ei muutu, igav ei hakka ja mis peaasi – kenasti tõlgitud, miski ei häiri. Mis pole põnevike puhul sugugi tavaline. Ega neid tipptõlkijad eriti tõlgi ka, välja arvatud tipp-põnevikud.
“Naine aknal” päris tipp-põnevik pole, aga mõnus lugemine igatahes. Natuke liiga palju vanu mustvalgeid filme, mis kahtlemata kõnetavad une pealt ameeriklasi, aga… noh… elame üle. Ja väga filmilik ise. Film olla tegemisel ka. Seda vaataks küll.
Veidi meenutab “Naine aknal” Paula Hawkinsi “Tüdrukut rongis” ja sealt veel üks natuke liiga palju. Natuke liiga palju alkoholi. Ja ma ei väsi imestamast, kust on kirjanikel nii palju teadmisi kõikvõimalikest psühhofarmakonidest, paanikahäirest ja agorafoobiast.
Kas kõik kirjanikud või vähemalt suur osa neist on psüühiliselt ebastabiilsed psühhofarmakone neelavad agorafoobikutest alkohoolikud? Või on neil lihtsalt selle valdkonna vastu tähelepanuväärselt suur huvi?
Sellest küljest on lõpp natuke… ebausutav. Pole eriti tõenäoline, et paanikahäirega agorafoobikust psühholoogi seisund hakkab järsult paranema pärast seda, kui psühhopaadist teismeline on kavatsenud teda papinoaga pussitada ja katuselt alla tõugata, aga no mine tea.
Iseenesest – need kõik on pisiasjad. Korralik põnevik. Soovitan.
Ah jaa, vähemalt üks täiesti ootamatu süžeekäik. Teiseks – A. J. Finn on mees, mis on vähemalt sama jahmatav, sest kogu sündmustik on (filigraanselt) esitatud läbi naispeategelase (kõik juhtubki (kohati) ainult tema peas). Võib-olla sellest ka initsiaalid.
Kirjakoi 