1950ndate USA. Andekal sõjatööstusettevõtte inseneril Jack Hamiltonil on halb aeg. Tema ettevõtte omanik paneb ta valiku ette, kas töökoht või abikaasa. Tuleb välja, et Jacki naine on käinud kahtlastel koosolekutel ja andnud allkirju petitsioonidele, järelikult kommude sabarakk. Aga kohe läheb veel halvemaks. Hamiltonid lähevad ekskursioonil Belmonti osakeste kiirendit vaatama ja satuvad koos turismigrupi ülejäänud liikmete ja giidiga õnnetusse.
Kui Jack toibub, on ta isegi veidi üllatunud, et keegi nende seitsmesest grupist surma ei saanud. Varsti saavad nad juba haiglast välja ja võetakse suund kodu poole.
Üsna kiiresti saab selgeks, et maailm pole enam endine. Näiteks Jack valetab ja teda nõelab mesilane. Juhtub. Valetab veel ja nüüd on juba terve parv kurje putukaid tal kallal. See on vanajumala karistus valetamispatu eest. Selgub, et meie seltskond on sattunud maailma, mis toimib piibliseaduste järgi. Kus jumal on tõelisus, palvetades juhtuvad imed ja pattudele järgneb karistus. Edasi ma ei taha rääkida, sest minu jaoks oli selle mõistatuse lahtiharutamine üks raamatu paremaid osi.
Jõudsin selle raamatu suhtes mitu korda oma hinnangut muuta. Esimene peatükk paistis aegunud külma sõja ulme, siis tuli raamatu parim osa, jumalamaailm. Minu poolest oleks Dick võinud selles maailmas romaani lõpuni püsida, aga tal oli vaja edasi hüpata ja veel edasi ja veel edasi. Need osad ei olnud enam nii veenvad ja tulemus oli pigem nagu liiga pikaks kirjutatud satiir eri inimtüüpide kohta. Samas lõpp sõlmis raamatu enam-vähem kenasti kokku. Soovitan.
Mul on tunne, et Vonnegut on oma ulmekirjanik Kilgore Trouti maha kirjutanud Philip K. Dicki pealt. Enam-vähem kõik ta raamatud tunduvad sisukokkuvõtete põhjal eemaletõukavad ja ongi igaüks oma hädadega, aga lugedes on kõik jube lahedad. Olen nüüd mitu Dicki jutti läbi lugenud ja teen väikse pausi, aga tüdimust tegelikult ei ole, võiks edasigi panna.
Kirjakoi 