Marcelo Birmajer “Nekroloogiklubi”

Juba “Nekroloogiklubi” algus on nii intrigeeriv ja võluv, et paneb lugeja naeratama. Vähemalt mina küll naeratasin ja jätsin lugemise natukeseks ajaks pooleli, et seda naeratamise tunnet endas hoida.

Selliseid raamatuid ei ole just palju, aga neid on, “Nekroloogiklubi” kahtlemata on üks sääraseid ja seda lõpuni välja. Kui mõne sellise raamatu otsinguil tahta enam-vähem kindla peale välja minna – päris lõpuni kindel muidugi ei saa kunagi olla -, siis võiks katsetada mõne juudi või argentiinlasega. Juudi (ja Argentiina) kirjanikel (esimesena tulevad meelde Nicole Krauss (ja Borges)) on mingi harukordne oskus näha korraga tervet mustrit, kõiki neid varjatud lõimelõngu, mis seovad näiliselt tähtsusetu ja seostamatu üheks suureks ja imepäraseks kangaks. See on ilus, ülev ja kuidagi turvaline. Marcelo Birmajer, muide, on juudi juurtega kirjanik, kes on sündinud 1966. aastal Buenos Aireses.

Aga kui sellele naeratama panevale algusele juba nii palju tähelepanu sai osutatud, siis oleks paslik see ka ära jutustada. Kes pole “Nekroloogiklubi” lugenud, siis – lugemismõnu ei vähenda see teadmine põrmugi.

Niisiis – igal pühapäeval saab ühes Buenos Airese baaris kokku kaheksa meest – sefaradi juudid vanuses 40 kuni 45 aastat. Nad kohtuvad, et sigarit suitsetada, kohvi juua, ajalehte lugeda ja laisalt mõttteid vahetada. Ühel teataval pühapäeval leiab üks neist ajalehest nekroloogi, mis pälvib tähelepanu, järgmisel võtab keegi lehe ja leiab teise. Ja nii edasi. Lõpuks saab ebatavalistest nekroloogidest veel üks sõpruskonna tava, kuni avastatakse, et iga kuu 11. kuupäeval kordub järgmine leinakuulutus: “Puhake rahus, minu kaks roosinupukest, lõigatud parimal õitseajal. Ema, kes teid armastas.” 11. novembri lehes kuulutust pole. 14. kuupäeval ilmub aga järgmine teadaanne: “Ema, kas sa oled meid unustanud?” Vat niisugune sissejuhatus. Paneb ju naeratama?!

Seejärel, otse loomulikult, tuleb välja selgitada, kes ja miks on need kuulutused pannud. Tasapisi rullub lugeja ees lahti lugu rikkast mehest Genarost, kes armus verinoorde iludusse Fernandasse ega suutnud enam ilma temata elada. Kõlab nagu muinasjutt?!

Teatud mõttes ta ongi, aga ainult teatud mõttes. Ja ei mingit “kui nad veel surnud ei ole, siis…” – fui, see on ikkagi nüüdisaegne romaan! Teatud mõttes. See on lugu võimatust armastusest ja vaevuaimatavast reetmisest, ajast, saatuslikest juhustest ja tõestisündinud imedest, mis eksisteerivad vaid uskuja kujutlustes ja romaanikirjanike peas.

Kinnitan tsitaadiga:

See oli ime,” laususin ma täiesti tõsiselt.

“Ime on juhuslik sündmus nähtuna uskuja silmade läbi,” tsiteeris Genaro iseennast, “või kirjaniku silmade läbi. Aga ka sinu raamatust on veerand puudu. Ma ei tea, mis hulluse sa oled endale külge võtnud või miks sa selle kirjutasid. Ma ei tea, miks valisid sa selleks just nimelt minu loo, miks sa seda kasutasid. Ja see ka ei huvita mind. Aga mingil põhjusel tahan ma, et keegi teaks tervet lugu. Loomulikult pole see tasuta.””

Samuel Bjørk “Öökull”

“Öökull” on politseiuurijate Mia Krügeri ja Holger Munchi sarja teine lugu ning raamatu lõpu järgi peaks see jätkuma. Autor heidab konksu välja.

“Öökull” on enam-vähem sama põnev kui “Ma reisin üksinda” – Krügeri ja Munchi esimene raamat. Selles suhtes pole midagi ette heita, aga Mia Krügeri enesetapumõtted ja ravimi- ning alkoholisõltuvus muutuvad tasapisi tüütuks. Esimesed 350 lehekülge esimeses raamatus, olgu. On isegi huvitav see viimase piiri peal balanseerimine. Järgmised 350 teises raamatus on juba liig, pealegi ei jõua see kuhugi välja ja pole sellel lõputul balanseerimisel ka nagu mingit mõtet.

Peale selle hakkab “Öökullis” Munchil lõpuks pea koledal kombel valutama, nii et järgmisel hetkel peaks uurija insuldiga (või siis mõnel teisel põhjusel) kokku kukkuma ja hospitaliseeritama, aga seda ei juhtu. Pea on lihtsalt valutanud ja enam ei valuta. Ongi kogu lugu. Meenub, et Kurt Wallanderil oli ka kogu aeg kole paha olla, aga see paha oli nagu põhjendatum ja tundus ka kuidagi vajalik nagu too lõputult sadav hall vihmgi…

Kõik need tabletid, Jägermeister ja õlu ja meeleheide ja meelekohas puuriv peavalu muudavad sündmuste kirjelduse kuidagi psühhedeelseks, mis on võttena isegi omamoodi huvitav, aga… Ühesõnaga natuke liiga palju häiritud teadvust.

Teiseks – “Öökulli” lugedes tabasin end mõttelt, kas peale ükskõik kui traumeeriva lapsepõlve oleks ehk siiski veel mõni võimalus sarimõrvariks kujuneda. Või mitte?!

Kogu see virin ei tähenda, et “Öökull” oleks kehv kriminaalromaan. “Ma reisin üksindast” ehk nõrgem, aga mõnus lugemine ikka. Tähelepanuväärne on autori oskus lugejat eksitada ja valejälgedele juhtida, samas ei ole neid valejälgi ka liiga palju ja isegi lõpus ei arene sündmustik liiga kiiresti. On ju kriminaalromaanide tavaline viga see, et viimastel lehekülgedel asendab põnevuse kaos ja lugeja hakkab end süüdistama juhmuses – kuidas ta siis äkki enam mitte millestki aru ei saa…

Vähemalt seda puudust “Öökullil” ei ole. Kõik kulgeb kenasti ja arusaadavalt (ning põnevalt), aga ilma igasuguse sündmuste virvarrita raamatu lõpuni välja.

Loodetavasti ei jäta autor seda viimast konksu viimases lauses õhku nagu Kepleril on kombeks teha. Alustad järgmist raamatut suure põnevusega just selle viimase konksu pärast, aga tühjagi. Autor oleks selle justnagu ära unustanud või ei pea enam oluliseks.

PS Võimalik, et ma olen viimasel ajal lihtsalt liiga palju kriminaalromaane lugenud, et virisema hakkasin.

Umberto Eco “Foucault’ pendel”

Kõigepealt lubage mul jahvatada niisama. “Foucault’ pendel” oli minu jaoks üks müütilisemaid raamatuid. Ma ei tea enam, kelle käest ma sellest kuulsin või miks. Pakun välja umbes sellise seletuse: 1990ndate alguses oli semiootika ise Eestis nagu mingi teaduseks tunnistatud alkeemiaharu, Umberto Eco oli ilmselt kõige kuulsam semiootik ja küllap kuidagi nii jõudis selle raamatu olemasolu mulle kohale. Ma ei teadnud, millest see räägib, küll aga seda, et see on kohutavalt hea.

Esimest korda nägin seda humanitaarinstituudis. Oleksin võinud seda sealt laenata, tahtmine oli, aga tol ajal ma inglise keelt ei lugenud ja enam-vähem sain hakkama ainult saksa keelega. Oh seda õnnist külluse-eelset tunnet, kui oli unistusi. Nüüd on vaja ainult viitsimist tellida.

Arusaadav, et kui ma nüüd raamatukogust eestikeelse “Foucault’ pendli” võtsin, kartsin pettuda, sest aimasin, et kunagised ettekujutused ei saa lihtsalt täituda. Noh, täitusid ja ei täitunud ka. Mul ei ole Ecole midagi ette heita, aga vaimustus mind ei tabanud, sest see esoteerika, salaseltside ja okultismiteema jätab mind külmaks. Aga just salaseltsidest see raamat räägib.

Kolm peategelast humanitaari, kes töötavad ühe väikekirjastuse heaks, puutuvad kokku ka hullukeste vandenõuteooriaist pajatavate käsikirjadega. Need teevad meestele nalja ja pakuvad mängulusti. Lõpuks konstrueerivad nad ise ühe väljamõeldud salaseltsi. Ainult et hakkavad juhtuma asjad, mille ainus selgitus paistab olevat see, et nad on millelegi tõelisele pihta saanud.

Ei maksa karta, et see raamat on igav või liiga keeruline. Tegelikult on see umbes nagu bridž – võid seda õilistada ja rääkida mõttespordist, aga tegelikult on ikka üks üksteise ülepakkumine ja trumbiga tagumine.  Eco on parema kirjanikuandega ja adekvaatsema maailmatajuga Dan Brown ja “Foucault’ pendel” parem alternatiiv “Da Vinci koodile”. Aga kui ei ole templirüütlite vastu huvi tundnud, hakkavad need rüütlite loetelud tüütama. Samas on ta väga mõnusalt kirjeldanud, kuidas 1960ndate üliõpilaste mässumeelsus Lääne-Euroopas puksleb siia-sinna, kuni asendub 70ndate lõpuks ohutuma esoteerikaharrastusega.

Nüüd tunnen end natuke nii, nagu oleksin oma graali kätte saanud, aga see ei anna mitte igavest elu, vaid soovitab suitsetamine maha jätta ja rohkem tervise eest hoolitseda. Mis on ju mõistlikud nõuanded.

Jørn Lier Horst “Koopamees”

“Koopamehe” tutvustuse järgi peaks olema tegemist ühe järjekordse looga politseiinspektor William Wistingu sarjast. Apollo näitab, et eesti keeles on olemas veel vähemalt üks – “Jahipenid” – ja see on tore.

Kriminaalromaanide puhul on tähtis, kui huvitava uurija-detektiivi suudab kirjanik luua. Selle külje pealt on “Koopamees” erand – inspektor Wisting millegi erilisega silma ei paista – vähemalt selles raamatus mitte – ja jääb küllaltki hõredaks nagu ka tema ajakirjanikust tütar Line, aga lugu ise on põnev. Line nii hõre ei ole ka.

Politseiinspektorist isa ja ajakirjanikust tütar – mõlemad üsna üksildased – teevad oma tööd. Line tahab kirjutada loo Viggo Hansenist, kelle puhul ei viita miski sellele, et tema surmas võiks olla midagi kriminaalset. Linet huvitab Viggo Hanseni üksindus. Ta otsustab kirjutada mehest, kellest keegi õieti midagi ei tea, kes on olnud nii üksildane, et tema surmagi ei märka keegi. Istus ju Viggo Hansen neli kuud oma elutoas teleri ees, enne kui elektrifirma maksmata arvete pärast oma mehe kohale saatis ja too surnukeha leidis.

Line võtab end uudiste kirjutamisest vabaks ja keskendub Viggo Hanseni loole. Samal ajal saab inspektor Wisting teate, et müügiplatsilt hõbekuuse alt on leitud tundmatu mehe surnukeha. Pole vist vaja ütelda, et kaks esialgu eri lugu on tegelikult üks ja seesama, mida ajakirjanik ja politseiinspektor eraldi ja kumbki omal moel uurivad. Mõlemat lugu ühendab ka üksindus.

Põnev lugemine. Kui ajakirjanik mõrva uurib, on igal juhul huvitav. Kui raamatukogus on, siis laenutan “Jahipenid” ka.

PS “Koopamees” on saanud Norra ja Põhjamaade parima kriminaalrimaani auhinna. Tundub, et neid niisama ei jagata.

Jørn Lier Horsti kohta on teada, et ta olla endine politseinik.

Üks tsitaat ka: “Inimene pole elanud asjata, kui ta on saanud kuulda linnulaulu kevadel, rohutirtse suvel, putukaid sügisel või langeva lume häält talvel.”

Täpselt niisama palju, kui “Koopamees” on kriminaalromaan, on ta ka lugu üksindusest.

Harry Turtledove “The Agent of Byzantium”

Mõne raamatu lugemiseks olen liiga kaua aega võtnud. Seel võis olla aastatuhandevahetuse paiku, kui andunud BAASi-lugejana sain teada sellisest žanrist nagu alternatiivajalugu ja selle kuningast John Turtledove’ist. Idee ulmežanrist, misotsib vastust küsimusele, “aga kui see väike asi läinuks teisiti”, tundus põnev.

Aastad läksid. Olen juba ammu aru saanud, et ükskõik kui meeldivas žanris on võimalik kirjutada sulajama ja vastupidi. Olen ka kuulnud, et Turtledove on üks tüütu grafomaan, nii et suur soov temalt midagi lugeda oli selleks ajaks, kui välismaa e-raamatud meil kättesaadavaks muutusid, kadunud. Nüüd mõtlesin ühe siiski ette võtta.

Tagakaane tutvustusest lugesin, et tegevus käib maailmas, kus islamiusku ei tekkinud ja Bütsantsi impeerium jäi püsima. Ja järsku tabas mind hirm – ja mis siis, et jäi püsima? Miks ma arvan, et sellisest maailmast kirjutatud raamat on põnev? Kuidas see üldse on jutustatud? Mingi romaaniks kirjutatud strateegiamäng, kus lugejale peaks erutust pakkuma tegelikust ajaloost erinevad lahendused? Aga ma ju ei tunnegi nii palju ajalugu, et selliseid kohti üles leida, rääkimata nende üle rõõmu tundmisest. Lugema hakkasin üsna pelglikult.

Õnneks ei osutunud asi nii hulluks. Esimene meeldiv üllatus oli see, et tegemist on sisuliselt iseseisvatest juttudest kokku pandud kogumikuga, mida ühendab sama peategelane, Bütsantsi salaluure agent Basil Argyros, kes asjaolude sunnil igas osas midagi leiutab või avastab, mis meie maailmas on teistmoodi tekkinud. Peab Turtledove’i kiitma. Lood on niiviiisi kirja pandud, et tajud ka ise, milline imeriist on näiteks pikksilm või milline õnnistus oli rõugetest jagusaamine. Mõni lugu oli päris karm, näiteks rõugete osa, ja pärastpoole, kui Pärsia kaunis naisagent mängu tuli, läksid päris jamesbondilikuks. Tasus lugeda küll. Vaimustuses ei ole ja järgmisi ta raamatuid kohe otsima ei hakka, aga tore oli.

Samuel Bjørk “Ma reisin üksinda”

“Ma reisin üksinda” on põhjamaine vana kooli kriminaalromaan: põnev ja parajalt paks, eriliste üllatusteta, aga sellele vaatamata mõnus lugeda. Või õigemini – mõnus just sellepärast. Kui üks krimka on täpselt selline, nagu ta olla võiks, siis on see kuidagi turvaline.

Mis seal siis on? Eks ikka üks standardselt ebastandardne paar uurijaid – Mia Krüger ja Holger Munch,  võimete piiril töötav uurimisrühm, tüütu kõrgem ülemus ja psühhopaadist sarimõrvar, mõned ootamatud süžeekäigud ja paar eksitavat usuhullu. No mida ühelt kriminaalromaanilt veel  tahta?!

Sattusin ta peale kogemata. Kriminaalromaanide uputus muudab ettevaatlikuks. Ka Bjørk mulle võõra autorina oleks minust jäänud raamatukogusse, ei osanud tast midagi arvata, aga õnneks taipasin vaadata, kes on tõlkija. Elvi Lumet! See hajutas kahtlused. Nii ma ta lugeda võtsin ja kavatsen laenutada ka “Öökulli” – Mia Krügeri ja Holger Munchi järgmise loo.

PS Oleks kohe võinud taibata, et kui üks Norra kirjanik paneb uurijale nimeks Munch, siis peab selles raamatus ikka midagi olema.