“Ma reisin üksinda” on põhjamaine vana kooli kriminaalromaan: põnev ja parajalt paks, eriliste üllatusteta, aga sellele vaatamata mõnus lugeda. Või õigemini – mõnus just sellepärast. Kui üks krimka on täpselt selline, nagu ta olla võiks, siis on see kuidagi turvaline.
Mis seal siis on? Eks ikka üks standardselt ebastandardne paar uurijaid – Mia Krüger ja Holger Munch, võimete piiril töötav uurimisrühm, tüütu kõrgem ülemus ja psühhopaadist sarimõrvar, mõned ootamatud süžeekäigud ja paar eksitavat usuhullu. No mida ühelt kriminaalromaanilt veel tahta?!
Sattusin ta peale kogemata. Kriminaalromaanide uputus muudab ettevaatlikuks. Ka Bjørk mulle võõra autorina oleks minust jäänud raamatukogusse, ei osanud tast midagi arvata, aga õnneks taipasin vaadata, kes on tõlkija. Elvi Lumet! See hajutas kahtlused. Nii ma ta lugeda võtsin ja kavatsen laenutada ka “Öökulli” – Mia Krügeri ja Holger Munchi järgmise loo.
PS Oleks kohe võinud taibata, et kui üks Norra kirjanik paneb uurijale nimeks Munch, siis peab selles raamatus ikka midagi olema.
Kirjakoi 