“Koopamehe” tutvustuse järgi peaks olema tegemist ühe järjekordse looga politseiinspektor William Wistingu sarjast. Apollo näitab, et eesti keeles on olemas veel vähemalt üks – “Jahipenid” – ja see on tore.
Kriminaalromaanide puhul on tähtis, kui huvitava uurija-detektiivi suudab kirjanik luua. Selle külje pealt on “Koopamees” erand – inspektor Wisting millegi erilisega silma ei paista – vähemalt selles raamatus mitte – ja jääb küllaltki hõredaks nagu ka tema ajakirjanikust tütar Line, aga lugu ise on põnev. Line nii hõre ei ole ka.
Politseiinspektorist isa ja ajakirjanikust tütar – mõlemad üsna üksildased – teevad oma tööd. Line tahab kirjutada loo Viggo Hansenist, kelle puhul ei viita miski sellele, et tema surmas võiks olla midagi kriminaalset. Linet huvitab Viggo Hanseni üksindus. Ta otsustab kirjutada mehest, kellest keegi õieti midagi ei tea, kes on olnud nii üksildane, et tema surmagi ei märka keegi. Istus ju Viggo Hansen neli kuud oma elutoas teleri ees, enne kui elektrifirma maksmata arvete pärast oma mehe kohale saatis ja too surnukeha leidis.
Line võtab end uudiste kirjutamisest vabaks ja keskendub Viggo Hanseni loole. Samal ajal saab inspektor Wisting teate, et müügiplatsilt hõbekuuse alt on leitud tundmatu mehe surnukeha. Pole vist vaja ütelda, et kaks esialgu eri lugu on tegelikult üks ja seesama, mida ajakirjanik ja politseiinspektor eraldi ja kumbki omal moel uurivad. Mõlemat lugu ühendab ka üksindus.
Põnev lugemine. Kui ajakirjanik mõrva uurib, on igal juhul huvitav. Kui raamatukogus on, siis laenutan “Jahipenid” ka.
PS “Koopamees” on saanud Norra ja Põhjamaade parima kriminaalrimaani auhinna. Tundub, et neid niisama ei jagata.
Jørn Lier Horsti kohta on teada, et ta olla endine politseinik.
Üks tsitaat ka: “Inimene pole elanud asjata, kui ta on saanud kuulda linnulaulu kevadel, rohutirtse suvel, putukaid sügisel või langeva lume häält talvel.”
Täpselt niisama palju, kui “Koopamees” on kriminaalromaan, on ta ka lugu üksindusest.
Kirjakoi 