Umberto Eco “Foucault’ pendel”

Kõigepealt lubage mul jahvatada niisama. “eco foucaultFoucault’ pendel” oli minu jaoks üks müütilisemaid raamatuid. Ma ei tea enam, kelle käest ma sellest kuulsin või miks. Pakun välja umbes sellise seletuse: 1990ndate alguses oli semiootika ise Eestis nagu mingi teaduseks tunnistatud alkeemiaharu, Umberto Eco oli ilmselt kõige kuulsam semiootik ja küllap kuidagi nii jõudis selle raamatu olemasolu mulle kohale. Ma ei teadnud, millest see räägib, küll aga seda, et see on kohutavalt hea.

Esimest korda nägin seda humanitaarinstituudis. Oleksin võinud seda sealt laenata, tahtmine oli, aga tol ajal ma inglise keelt ei lugenud ja enam-vähem sain hakkama ainult saksa keelega. Oh seda õnnist külluse-eelset tunnet, kui oli unistusi. Nüüd on vaja ainult viitsimist tellida.

Arusaadav, et kui ma nüüd raamatukogust eestikeelse “Foucault’ pendli” võtsin, kartsin pettuda, sest aimasin, et kunagised ettekujutused ei saa lihtsalt täituda. Noh, täitusid ja ei täitunud ka. Mul ei ole Ecole midagi ette heita, aga vaimustus mind ei tabanud, sest see esoteerika, salaseltside ja okultismiteema jätab mind külmaks. Aga just salaseltsidest see raamat räägib.

Kolm peategelast humanitaari, kes töötavad ühe väikekirjastuse heaks, puutuvad kokku ka hullukeste vandenõuteooriaist pajatavate käsikirjadega. Need teevad meestele nalja ja pakuvad mängulusti. Lõpuks konstrueerivad nad ise ühe väljamõeldud salaseltsi. Ainult et hakkavad juhtuma asjad, mille ainus selgitus paistab olevat see, et nad on millelegi tõelisele pihta saanud.

Ei maksa karta, et see raamat on igav või liiga keeruline. Tegelikult on see umbes nagu bridž – võid seda õilistada ja rääkida mõttespordist, aga tegelikult on ikka üks üksteise ülepakkumine ja trumbiga tagumine.  Eco on parema kirjanikuandega ja adekvaatsema maailmatajuga Dan Brown ja “Foucault’ pendel” parem alternatiiv “Da Vinci koodile”. Aga kui ei ole templirüütlite vastu huvi tundnud, hakkavad need rüütlite loetelud tüütama. Samas on ta väga mõnusalt kirjeldanud, kuidas 1960ndate üliõpilaste mässumeelsus Lääne-Euroopas puksleb siia-sinna, kuni asendub 70ndate lõpuks ohutuma esoteerikaharrastusega.

Nüüd tunnen end natuke nii, nagu oleksin oma graali kätte saanud, aga see ei anna mitte igavest elu, vaid soovitab suitsetamine maha jätta ja rohkem tervise eest hoolitseda. Mis on ju mõistlikud nõuanded.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s