Juba “Nekroloogiklubi” algus on nii intrigeeriv ja võluv, et paneb lugeja naeratama. Vähemalt mina küll naeratasin ja jätsin lugemise natukeseks ajaks pooleli, et seda naeratamise tunnet endas hoida.
Selliseid raamatuid ei ole just palju, aga neid on, “Nekroloogiklubi” kahtlemata on üks sääraseid ja seda lõpuni välja. Kui mõne sellise raamatu otsinguil tahta enam-vähem kindla peale välja minna – päris lõpuni kindel muidugi ei saa kunagi olla -, siis võiks katsetada mõne juudi või argentiinlasega. Juudi (ja Argentiina) kirjanikel (esimesena tulevad meelde Nicole Krauss (ja Borges)) on mingi harukordne oskus näha korraga tervet mustrit, kõiki neid varjatud lõimelõngu, mis seovad näiliselt tähtsusetu ja seostamatu üheks suureks ja imepäraseks kangaks. See on ilus, ülev ja kuidagi turvaline. Marcelo Birmajer, muide, on juudi juurtega kirjanik, kes on sündinud 1966. aastal Buenos Aireses.
Aga kui sellele naeratama panevale algusele juba nii palju tähelepanu sai osutatud, siis oleks paslik see ka ära jutustada. Kes pole “Nekroloogiklubi” lugenud, siis – lugemismõnu ei vähenda see teadmine põrmugi.
Niisiis – igal pühapäeval saab ühes Buenos Airese baaris kokku kaheksa meest – sefaradi juudid vanuses 40 kuni 45 aastat. Nad kohtuvad, et sigarit suitsetada, kohvi juua, ajalehte lugeda ja laisalt mõttteid vahetada. Ühel teataval pühapäeval leiab üks neist ajalehest nekroloogi, mis pälvib tähelepanu, järgmisel võtab keegi lehe ja leiab teise. Ja nii edasi. Lõpuks saab ebatavalistest nekroloogidest veel üks sõpruskonna tava, kuni avastatakse, et iga kuu 11. kuupäeval kordub järgmine leinakuulutus: “Puhake rahus, minu kaks roosinupukest, lõigatud parimal õitseajal. Ema, kes teid armastas.” 11. novembri lehes kuulutust pole. 14. kuupäeval ilmub aga järgmine teadaanne: “Ema, kas sa oled meid unustanud?” Vat niisugune sissejuhatus. Paneb ju naeratama?!
Seejärel, otse loomulikult, tuleb välja selgitada, kes ja miks on need kuulutused pannud. Tasapisi rullub lugeja ees lahti lugu rikkast mehest Genarost, kes armus verinoorde iludusse Fernandasse ega suutnud enam ilma temata elada. Kõlab nagu muinasjutt?!
Teatud mõttes ta ongi, aga ainult teatud mõttes. Ja ei mingit “kui nad veel surnud ei ole, siis…” – fui, see on ikkagi nüüdisaegne romaan! Teatud mõttes. See on lugu võimatust armastusest ja vaevuaimatavast reetmisest, ajast, saatuslikest juhustest ja tõestisündinud imedest, mis eksisteerivad vaid uskuja kujutlustes ja romaanikirjanike peas.
Kinnitan tsitaadiga:
See oli ime,” laususin ma täiesti tõsiselt.
“Ime on juhuslik sündmus nähtuna uskuja silmade läbi,” tsiteeris Genaro iseennast, “või kirjaniku silmade läbi. Aga ka sinu raamatust on veerand puudu. Ma ei tea, mis hulluse sa oled endale külge võtnud või miks sa selle kirjutasid. Ma ei tea, miks valisid sa selleks just nimelt minu loo, miks sa seda kasutasid. Ja see ka ei huvita mind. Aga mingil põhjusel tahan ma, et keegi teaks tervet lugu. Loomulikult pole see tasuta.””
Kirjakoi 