“Öökull” on politseiuurijate Mia Krügeri ja Holger Munchi sarja teine lugu ning raamatu lõpu järgi peaks see jätkuma. Autor heidab konksu välja.
“Öökull” on enam-vähem sama põnev kui “Ma reisin üksinda” – Krügeri ja Munchi esimene raamat. Selles suhtes pole midagi ette heita, aga Mia Krügeri enesetapumõtted ja ravimi- ning alkoholisõltuvus muutuvad tasapisi tüütuks. Esimesed 350 lehekülge esimeses raamatus, olgu. On isegi huvitav see viimase piiri peal balanseerimine. Järgmised 350 teises raamatus on juba liig, pealegi ei jõua see kuhugi välja ja pole sellel lõputul balanseerimisel ka nagu mingit mõtet.
Peale selle hakkab “Öökullis” Munchil lõpuks pea koledal kombel valutama, nii et järgmisel hetkel peaks uurija insuldiga (või siis mõnel teisel põhjusel) kokku kukkuma ja hospitaliseeritama, aga seda ei juhtu. Pea on lihtsalt valutanud ja enam ei valuta. Ongi kogu lugu. Meenub, et Kurt Wallanderil oli ka kogu aeg kole paha olla, aga see paha oli nagu põhjendatum ja tundus ka kuidagi vajalik nagu too lõputult sadav hall vihmgi…
Kõik need tabletid, Jägermeister ja õlu ja meeleheide ja meelekohas puuriv peavalu muudavad sündmuste kirjelduse kuidagi psühhedeelseks, mis on võttena isegi omamoodi huvitav, aga… Ühesõnaga natuke liiga palju häiritud teadvust.
Teiseks – “Öökulli” lugedes tabasin end mõttelt, kas peale ükskõik kui traumeeriva lapsepõlve oleks ehk siiski veel mõni võimalus sarimõrvariks kujuneda. Või mitte?!
Kogu see virin ei tähenda, et “Öökull” oleks kehv kriminaalromaan. “Ma reisin üksindast” ehk nõrgem, aga mõnus lugemine ikka. Tähelepanuväärne on autori oskus lugejat eksitada ja valejälgedele juhtida, samas ei ole neid valejälgi ka liiga palju ja isegi lõpus ei arene sündmustik liiga kiiresti. On ju kriminaalromaanide tavaline viga see, et viimastel lehekülgedel asendab põnevuse kaos ja lugeja hakkab end süüdistama juhmuses – kuidas ta siis äkki enam mitte millestki aru ei saa…
Vähemalt seda puudust “Öökullil” ei ole. Kõik kulgeb kenasti ja arusaadavalt (ning põnevalt), aga ilma igasuguse sündmuste virvarrita raamatu lõpuni välja.
Loodetavasti ei jäta autor seda viimast konksu viimases lauses õhku nagu Kepleril on kombeks teha. Alustad järgmist raamatut suure põnevusega just selle viimase konksu pärast, aga tühjagi. Autor oleks selle justnagu ära unustanud või ei pea enam oluliseks.
PS Võimalik, et ma olen viimasel ajal lihtsalt liiga palju kriminaalromaane lugenud, et virisema hakkasin.
Kirjakoi 