Glen Cook “The Black Company”

Must kompanii on palgasõdurite üksus, mis raamatu alguses on Beryli linna valitseja palgal. Aga valitseja on kohe võimult kukkumas ja kompanii vahetab kiiresti tööandjat.

Must kompanii on ise üks kõrilõikajate bande, aga nende uued tööandjad on ikka eriti ebameeldivad tüübid, mingid elluärganud võlurid, lausa pooljumalad, kes on riigis võimul. Kompanii ülesanne on võidelda (vist) heade mässajatega.

Sõjakirjandus, kus vaesed sõdurid peavad võitlema värdjalike riigijuhtide kahtlaste eesmärkide nimel ja muudkui näidatakse sõja karmi reaalsust ja ainus õilis asi on relvavendlus, mind eriti ei köida. Ühest küljest on “The Black Company” just selline teos. Teine häda on selles, et suurest osast raamatust ma päris täpselt aru ei saanud. Kõigil on mingid hüüdnimed ja nad lähevad sassi. Või mis lahing ja miks parajasti toimub. Aga teisest küljest on hirmus põnev. Kihutad sellest tohuvabohust läbi, suurt midagi aru ei saa, aga äge on.

Sisust lugege siit: http://baas.ulme.ee/?autor=441&teos=9313

Ransom Riggs “Tontide linn”

“Tontide linn” on “Miss Peregrine´i” lugude teine osa, seikluslikum, eepilisem, vähem filosoofiline, samas üha rohkem ja rohkem üks korralik Bildungsroman – Jacob juurdleb põhjalikult selle üle, kas otsus lahkuda oma ajast ja jääda ebaharilike lastega, on õige või mitte. Seda enam, et ebaharilikel lastel ei ole valikuvõimalust, temal aga (esialgu veel) on, nagu oli vanaisa Portmanilgi. Ja vanaisa Portman valis elu (ning vananemise) tavamaailmas.

Jacob – vastuoksa ühe lasteraamatu seaduspäradele – valib tavamaailma. Seaduspäraselt aga ei õnnestu tal sinna tagasi pöörduda. Vähemalt – mitte veel – selles raamatus.

Aja(loo) kohta on ka huvitavat. Ajasilmustes rändav kamp ei saa ajalugu kuidagi muuta, sest… see parandab end ise. “Tontide linn” kummutab igasuguse liblikatiivaefekti – minevikku rändaja võib teha mida iganes, tulevikku ta muuta ei saa. Ka põimub “Tontide linn” juba rohkem Teise maailmasõjaga, ajaga, kus kasvas üles (juudist) vanaisa Portman, kelle jutustatud (tondi) lugusid peeti (ja pidas ka Jacob) lapsepõlves üle elatu (kõver)peegelduseks. Meenutab Narnia-lugusid.

Võib-olla (õige natuke) nõrgem kui esimene osa, aga otse midagi ette heita nagu ka ei ole. Veel terve hulk kummastavaid mustvalgeid fotosid.

Ransom Riggs “Miss Peregrine´i kodu ebaharilikele lastele”

Kuidas teile meeldiks elada kogu aeg ühes ja samas päevas, näiteks 1940. aasta 3. septembris, nii et homme ei saabuks kunagi? Ei-ei, te ei peaks kogu aeg uuesti ühte ja sama tegema. Teha võite ajasilmuses mida iganes. Väärib ju kaalumist? Ja mis päev oleks sel juhul paslik valida? Sest silmuseid on terve hulk. On ju huvitav?

Teadsin, et “Miss Peregrine´i kodust ebaharilikele lastele” on tehtud film, aga näinud ma seda ei ole. Tõsi küll, kui see Haapsalus oleks jooksnud, oleksin vaatama läinud (võib-olla et jooksis ka mingil mulle sobimatul ajal). Filmi aga läheksin hea meelega vaatama ka nüüd, pärast raamatu lugemist.

Raamatu enda laenutasin just sellepärast, et teadsin filmist. Küsisin Tiinalt igaks juhuks, mis see on, kas nagu Harry Potter. Tiina raputas pead ja ütles, et ei-ei, ei olevat nagu Potter, olevat üsna õudne, Tiina jaoks liig. Ise ta seda lugeda ei kavatsevat, aga lapsed lugevat küll. Just lugejad lapsed. See äratas usaldust.

Tegelikult on “Miss Peregrine´i kodu ebaharilikele lastele” ikkagi natuke nagu Potter. Ka seal tegutseb kamp lapsi, ebaharilike võimetega lapsi, ja nende hulka satub oma vanaisa jälgi ajav Jacob Portman, kellel on otse loomulikult samuti ebaharilikud võimed, kuigi esialgu pole tal neist vähimatki aimu. Mõnes mõttes on “Miss Peregrine´i kodu ebaharilikele lastele” Potterist isegi huvitavam ja kaugelt filosoofilisem – ymbrynid, kogu see ajaga manipuleerimine ja silmused ja see, et lugeja pole hetkekski kindel, kas head on head ja pahad on pahad, alati jääb mingi pisike kahtlus, eriti alguses, kui ei tea, kas vanaisa Portman mõtles kõik need lapselapsele jutustatud lood välja või siiski mitte.

Autor on kasutanud hulganisti vanu mustvalgeid fotosid, ja see lisab loole veel ühe segadusttekitava keeru. Näitab ju vanaisa Portman Jacobilegi oma lugude tõestuseks just vanu pilte, aga… Vanemana on Jacob kindel, et need on võltsitud. Raamatus olevad fotod on ehtsad ja töötlemata, leitud vanakraami hulgast, ja jätavad need võimaluse, et ka lugu ise on sulatõsi, mitte ilukirjandus. Noh… Ega ta ole, aga efekt iseenesest on kummastav.

Teiseks meenutab see raamat “Tondipüüdjaid” – saab ju alguse kõik just nimelt tontidest, kelle eest (tondikütist) vanaisa Portman oma (samuti tondikütist) lapselast hoiatab.

Kolmandaks meenutab raamat neid õudseid lugusid, mida kõik lapsed on üksteisele (sosinal ja enne magamajäämist) jutustanud, vähemalt 40-50 aastat tagasi sündinud lapsed küll. Raamat on just sel viisil õudne, mis võiks lastele (väga) meeldida.

Üldse on autoril õnnestunud jutustada see lugu… kuidas nüüd öelda… sellise ebahariliku värskusega. Sellisega, mis kuulub alati inimeseks kasvamise juurde ja mida edaspid enam ei kogeta ega mäletagi. Kui just keegi meelde ei tuleta, aga see pole eriti lihtne.

“Olin alati teadnud, et taevas on saladusi täis, kuid polnud kunagi taibanud, kui meeletult palju saladusi on maa peal.”

Ma arvan, et lapsena oleks see tsitaat mulle meeldinud. Ja kuna see tuletab seda tunnet meelde, siis meeldib see mulle ka praegu.

Indrek Hargla “Kolmevaimukivi”

“Kolmevaimukivi” on ulmekogumik, kinnitab kirjanik ise. Ulme olevat tema jaoks lai mõiste ja kõigi žanrite seas aukohal. Seda on kogumikust tunda.

***

“Mirabilia saladus” – lühiromaan totakast Ustavast, kelle isa on vägev pealik. Nooruk Ustav läheb oma orja Raatiga metsa seeni raiuma. Kohe läheb mölluks, sest noored satuvad pealt nägema, kuidas kamp röövleid ründab üht rüütlit ja üritab mehelt midagi välja pressida. Otsitavat ei leita ja surev rüütel jäetakse maha. Kuid rüütel jõuab enne surma eseme Ustavale edasi anda, see on metaaltoru, mida kutsutakse mikroks. Asju, mis mõõga ja maagia maailma ei sobi, on veel, näiteks bardide rokkivad väekandled ja ümber planeedi tiirutav kolakas Meistri Koda.

Kohe pärast kihluspidu punapäise Killega, keda Ustav peab nõmedaks tüdrukuks, saadetakse poiss koos orja ja vana targaga kuninga juurde, kaasas rüütli surnukeha ja mikro. Tähtis koht on ka põgenenud neiu Ylsvingil ja haldjate ulmesampo ketramise kodadel.

On seiklust, on armastust, on põnevust ja üllatavaid loo keerdkäike. Tegelased on meeldejäävad. Maailma jutustav peategelane on lihtne või isegi kohtlane nooruk ja tema maailmakirjeldusest tuleb raamatu huumor. Ja kokkuvõttes on see ulmekas, milles maailma saladus 120 leheküljel mingil määral lahti harutatakse.

Püüan meenutada, aga mul ei tule meelde ühtegi paremat Hargla teost. Mulle on teda lugeda kogu aeg meeldinud, aga tihti ei tule tal loo osadest kokku sellist tervikut, millega ma rahule jääks. Vot seekord tuli.

***

“Jõulujõud”. Väike, kurb ja ilus lugu, mis esimest korda ilmus ajakirjas “Pere ja Kodu. Kujutan ette, et jõulunumbris.

***

Pikem tekst “Einsteini viimased sõnad”. Maailmas, kus sakslastel õnnestus kinni püüda landav taldrik ja UFOd tuhisesid avalikult taevas ning sekkusid ilmasõja käiku, said ulmekirjanikest teadlased. Iseenesest tore lugu, kuigi vaimustusest hüppama ka ei pannud. Ehk on natuke liiga pikk nende naljade peal püsimiseks, mida üks või teine meie maailma korüfee selles reaalsuses teeb. Plusspoolele läheb see, et ei tuiutatud lihtsalt niisama ringi, vaid oli ka mingi lõpp sel lool. Mida tihtipeale sedalaadi austusavaldus-lugudel ei ole.

***

“Tammõküla viljakuivati” ja “Kolmevaimukivi”. Mõlemad esindavad Eesti etnoõudust ja mängivad rahvapärimust. Tammõküla viljakuivatil lasub mingi needus, mis paistab kõik seal ööbivad inimesed tapvat või sandistavat. Kui asjatundja kuivatijama uurida võtab, tuleb välja jube lugu tegelaste lähiminevikust. See on küll auhinnatud ja hea lugu, aga mulle jäi isegi rohkem meelde “Kolmevaimukivi”. See on jutustatud rahvaluulekoguja suu läbi. Üks vanaätt räägib talle loo, mille väidab iseendaga juhtunud olevat. Leidnud ta kivi pealt hõberaha, mida pärast kolm veidrat inimest talt kätte tahtnud saada, millest ta aga loobuda ei raatsinud. Lugu ise meenutab tõesti heas mõttes eesti muinasjutte, kuigi käib närvidele sellega, et peategelased teevad ilmselgelt rumalaid asju. Aga on ka väga lahedaid nükkeid, näiteks mis needus tegelasi tabab. Mõlemad lood meenutavad Juhan Jaigi jutte. Mõlema puhul jääb tunne, et tegemist on stiilimängudega, ja õudusetekitajana ei tööta kumbki eriti. Viga võib olla ka minus ja sedalaadi kirjanduse ületarbimises. Kui suudaks kuidagi näiteks oma õudukapelgliku naise neid lugema meelitada, siis võiks efekt olla päris ehe. Tahaks tõesti teada, milline on õudukaid hirmuga lugav inimese arvustus.

***

“Clemens Fellinus, Rex Estonicum”. Kroonik Henrik arvab, et pealik Lembitu sisse on pugenud deemon, sest hullemat ristiinimese vaenlast ei ole maamuna peal olemas. Mis selle vastu aitab? Eksortsism! Minu arust muhe lugu.

***

“Osariigi presidendi kohtumine”. Kui lisada, et Eesti ja tulnukatega, ongi kogu selle lühikese ja õelavõitu satiiri sisu käes.

***

Veel vähem meeldis mulle “Heliose teoreem”. Jumala jõuga tegelased, kes jälgivad ja püüavad suunata Maa ja inimese arengut. Selliseid asju ootaks harrastajailt.

***

“Per Homicidum ad Astra”. Retroulme nagu Einsteingi, aga seekord navigaatorpirxilik. Alguses käib uurija demonstratiivne ülbamine närvidele, aga mingil määral ta seletus mind veenis. Lugu on suuremalt jaolt tüüpiline piiratud kahtlusaluste hulgaga kosmoselaevakrimka, mis lõpuks saab võimsa kiirenduse.

***

“Suvitusromaan”. Kalamaja kirjaniku agent (kes on kirjanikku armunud tütarlaps, kirjanikuhärra seda muidugi ei mõista) saadab mehe maale turismitalusse kirjutama. Taluperemees on ehtne maa-ambaal, agressiivne mats, kes viskab kogu aeg viina ja teeb valjuhäälset lolli nalja. Perenaine seevastu on nagu ilmutus oma hobustega. Kirjanik armub kiiresti ja samm-sammult läheneb oma hukatusele. Eks see teebki selle loo heaks. Lugeja saab väga hästi aru, et ei maksa jamada, ka peategelane saab. Vahepeal tundub, et ta suudab hävinguteelt ära keerata, et siis jälle tagasi vajuda. Lahe nüke on see, et romaan, mida kirjanik loob, on kogumiku sisse juhatanud “Mirabilia saladuse” järg. Tekib naljakas petuefekt, kus “Mirabilia saladus” oleks nagu tühipaljas väljamõeldis ja oh kui palju lihtsam kui tegelik elu. Tegelikkus oma täie karmusega oleks siis “Suvitusromaan”. Heh-heh. Ei oodanud midagi, aga kokkuvõttes oli muljetavaldav ja jube. Kummitas veel päevi.

***
Kokkuvõttes väärt kogumik, kuhu on meistriteoste ja lihtsalt lugemist väärt tekstide vahele eksinud ainult paar minu arust kehva asja. Lood on kenasti lõpuni välja arendatud, Hargla huumorit jagub igale poole. Kui midagi juurde paluda, siis – vaadates kui hästi ta veidi kulunud ideid oma lugudeks teeb -, et kirjanikule kargaks pähe mõni täiesti originaalne ja tähelepanuväärne science fictioni idee.

Henning Mankell “Itaalia kingad”

“Itaalia kingi” tahtsin osta. Puhtalt sellepärast, et kui Wallanderid juba on, olgu siis “Itaalia kingad” ka, kuigi Wallanderiga pole tal peale autori pistmist. See pole isegi krimka, aga mind huvitas, kuidas Mankellil millegi muu kui Wallanderi ja krimkadega on.

Läksin poodi ja hoidsin “Itaalia kingi” mõnda aega nõutult käes. Üle 20 euro pehmekaanelise õhukese (veidi üle 200 lehekülje) tundus mulle siiski kuulmatu röövimisena ja minust ta sinna jäi. Panin end raamatukogus järjekorda.

Ma ei ole päris kindel, aga tundus, et ootasin paar kuud.

Tagantjärele on hea meel, et ei ostnud. Iseenesest pole raamatul midagi viga. Üks järjekordne versioon sellest, kuidas minevik inimese kätte saab – ühel heal päeval (seekord) seisab ta jääl vana naisena. Käimisraamiga naisena, kui päris täpne olla. See on üsna mõjuv, edasi on huvitav ja isegi liigutav, aga midagi jääks nagu puudu. Võimalik, et keel. Mitte et sellelgi midagi väga viga oleks, kena keel, kriminaalromaanide autori kohta isegi väga kena, aga “Itaalia kingade” taolise raamatu jaoks jääks nagu natuke väheks. See pole kindlasti sellises keeles raamat, mis võiks olla riiulis, et teda aeg-ajalt lehitseda.

Võimalik, et “Itaalia kingad” oleks mõjuvam filmina. Vähemalt nii ma lugemise ajal mõtlesin. Saaks puudujääva teiste vahenditega tasa teha. Mõni raamat peab ilmtingimata olema raamat. “Itaalia kingad” ilmtingimata ei pea.

Wallanderitega ühendab “Itaalia kingi” kurbus – selline kõige aluseks olev vaikne ja alandlik kurbus, millest ei ole pääsu, ei peagi olema, tõdemus, et väga kaugele keegi ei jõua, kuhugi ikka, aga kindlasti mitte sinna, kuhu on tahetud, ja kui jõuabki, siis vahet pole. Mankelli kurbus balansseerib alati kusagil lohutava ja frustreeriva piiril. “Itaalia kingades” on see pigem lohutav.

“Seega muutuvas maailmas on alati midagi jäävat,” ütlesin ma. “Alati istub  üks vana naine õunapuu all pingil ja külmetab.”

See paneb mõtlema, kas see maailm nii väga muutubki.

Veiko Märka “Elu on sõna”

“Elu on sõna” on sarjast “Kirjanikud omavahel” – kümme Eesti kirjanikku kirjeldavad olnud ja olevat kirjanduselu autorite omavaheliste suhete kaudu.

Märka teeb seda enam-vähem nii, nagu tegi tema kirjandusõpetaja – äärmiselt omapärane persoon, kelle puhul (nagu Märka ütleb) esines harva mõtestatud pedagoogitegevust. Tundides aetava jutu põhisisu olid õpetaja isiklikud kokkupuuted tolleaegsete Eesti kirjandusringkondadega – neid paistis jätkuvat – ja Märkale kirjanikud meeldisid. Või vähemalt äratasid suuremat huvi kui kirjandus ise. Neist (juba oma) kokkupuuteist ta jutustab, see kõik on huvitav, aga otse loomulikult kõneleb raamat – nagu iga raamat, midagi üllatavat selles ei ole – rohkem autorist endast kui neist, kellest ta parasjagu kõneleb.

Nagu võiski oodata, saab kõvasti nalja, Märka kirjutab just nii, nagu ta räägibki: nägu äärmiselt tõsine, isegi veidi traagiline, ja hääl selline, et midagi naljakat selles kõiges nüüd küll ei ole, kuigi on ikka küll. Isegi väga.

Mis aga on üllatav – “Elu on sõna” näitab autorit peale tavapärase veidi ka hoopis teise – tõsise ja isegi lüürilise kandi pealt.

Selle tõestuseks tsitaat:

“Tavalisest inimesest ei jää järele muud kui fotod, kuid need annavad edasi vaid näojooned. Tõsi, elupuuhekk, mille mu vanavanaisa veidi enne surma (1936) Sauele istutas, oli päris heas seisukorras veel kaheksakümnendatel ning praegugi on paar puud järel. Miks see hekk mulle lapsena nii tähtis oli, ei mäleta. Peale perekonnapärimuse kindlasti ka sellepärast, et elupuud lõhnavad väga hästi ja kuidagi kummaliselt. Nagu ei olekski nad siit maailmast.

Raamatud on kirjaniku elupuuhekk.”

No mis sa hing oskad veel ütelda?! Mittte midagi. Või ehk seda, et elu on sõna.

Jørn Lier Horst “Jahipenid”

“Jahipenid” on politseiinspektor William Wistingu ja tema ajakirjanikust tütre Line üks lugusid (enam-vähem sama hea kui “Koopamees” – mõlemad on eesti keeles ilmunud mullu).

17 aastat tagasi süüdi mõistetud (sari)mõrvar vabaneb vanglast ja palkab advokaadi, kes väidab, et tõendid olid fabritseeritud ja süüdi mõisteti vale mees. Toona uurimist juhtinud Wisting kõrvaldatakse töölt, kuni asjaolusid selgitatakse. Ajaleht, kus Line töötab, kajastab juhtunut põhjalikult.

Muidugi ei jää Wisting niisama passima, vaid asub iseseisvalt (ja mitteametlikult) juhtumit uuesti uurima, teda aitab (krimi)ajakirjanikust tütar Line.

Esialgu on vana juhtumi asjaolude kirjeldamine veidi tüütu ja segane, hiljem läheb lihtsamaks ja põnevaks. Vana hea turvaline kriminaalromaanide tase, vahelduseks on kosutav lugeda raamatut, kus mõlemad uurijad on täiesti normaalsed – ei joo, ei tarvita rahusteid ega käi regulaarselt psühholoogi juures, isegi ei suitseta ja tervis on neil täiesti korras, kumbki pole ka (isiklikus plaanis) eriti õnnetu, kui, siis ehk – Horstile tunnuslikult – väheke üksildane, aga seegi jääb normaalususe piiridesse. Sarimõrtsuka oma küll mitte, aga “Jahipenides” on see usutav ja põhjendatud.

Mitu Norra ja Põhjamaade krimiauhinda noppinud teos.

Kui tõesti peaks valima, siis on “Koopamees” parem.

PS On kadestamist väärt, missugused võimalused on Norra ajakirjanikel. Või mine tea – see võib olla ka ilukirjanduslik liialdus või lihtsalt soovkujutelm.

Hannah Kent “Matmisriitused”

“Matmisriitused” näitab selgesti, kui tähtis on pealkiri. Juba tükk aega tagasi soovitas Linda mulle uut erakordselt head raamatut “Matmisriitused” – ja mulle ei tulnud pähegi, et tegemist võiks olla ilukirjandusega. Kuigi Linda ütles, et “Matmisriitused” on romaan, suhtusin sellesse suure umbusuga, seda enam, et Linda maitse ei lange alati minu omaga kokku.

Niisiis polnud mul vähimatki kavatust seda raamatut lugeda.

Paraku sattus ta mulle raamatukogus ette, oli leti peal. Kaas oli sama imelik kui pealkiri. Hoidsin “Matmisriitusi” nõutult käes – mulle tundmatu noore Austraalia kirjaniku debüütromaan Isalndist, kahtlane, väga kahtlane, kaas pigem peletab, Päikese kirjastusest pole ka nagu midagi kuulnud – ja süda hakkas valutama, aga mitte nende kahtlaste asjaolude pärast. Tundsin, et peaksin selle imeliku raamatu ehk siiski läbi lugema, sest Linda oli teda soovitanud tungivamalt kui ühtegi  teist raamatut kunagi varem. Tõenäoliselt pärib ta varem või hiljem aru, kas ma lugesin ja mis ma arvan.

Nüüd, lugenuna, mõistan, miks Linda nii tungivalt soovitas. “Matmisriitused” on tõepoolest väga hea raamat. Väga põhjamaine, võrreldav Katja Kettu ja Sofi Oksase ja kõigi nende Põhjamaade kirjanduse noorte tüdrukutega, kes kirjutavad nagu kulda, kirjutavad nagu vanad targad naised. Ja et see noor tüdruk on hoopis Austraalia tüdruk, teeb selle asja veel imetlusväärsemaks. Väga ilus keel. Väga hea kompositsioon. Huvitavad võtted. Tabavad võrdlused. Väga mõjuv. Väga selline inimeseks olemise raamat, mis on Põhjamaade nüüdisaegsele romaanile omane. Et niimoodi on. Ja ongi. Võta või jäta.

Kui ühe lausega kokku võtta, siis küsib autor lugejalt, kuidas peaks üks naine suutma ellu jääda, kui see sõltub vaid teiste räägitud lugudest. Ja muidugi vastab ka. Ei suudagi. Tal lüüakse kirvega pea maha. “Matmisriitused” on raamat puhtsüdamlikkusest ja armastusest ja isolatsioonist ja sellest, et inimese teod ei ole alati see, mis ta ise on.

On siis üldse mingit lootust, kui lõpuks jäävad nagunii ainult lood? Noh… Sõltub lugudest.

“Matmisriituste” peategelane Agnes Magnúsdóttir oli viimane kurjategija, kes Islandil hukati, mõistetuna süüdi osaluse eest kahe mehe, Natan Ketilssoni ja  Pétur Jónassoni tapmises 18. sajandi alguses. 1985. aastal sündinud Hannah Kent, kes sattus Islandile vahetusõpilasena, on põhjalikult uurinud kirikuraamatuid, dokumente ja kirju ning kirjutanud romaani sellest vanast loost, mida Islandil – tundub et – mäletatakse tänini, kuigi mitte päris nii, kui on Kenti loodud versioonis.

Tsitaat ka, kuigi selle raamatu võiks üleni tsitaatidena kirja panna.

“Nad ütlesid, et ma pean surema. Nad ütlesid, et ma varastasin meeste hingeõhu ja nüüd peavad nemad võtma minu oma. Seepärast kujutlengi, et me kõik oleme küünlaleegid, küütleveredad tulukesed, mis värelevad pimeduses tuule ulgumise saatel, ning toa vaikuses kuulen ma samme, kohutavaid lähenevaid samme, mis tulevad, et mind ära puhuda, et saata mu elu halli suitsujoana kaugele üles. Ma kaon õhku ja öhe. Nad puhuvad meid kõiki ära, ükshaaval, kuni jääb vaid nende enda tuli, mille valguses nad näevad iseend. Kus mina siis olen?”

PS Pealkiri tekitab endiselt nõutust. Võimalik, et see mõjub originaalis kuidagi teisti.

 

Larry Niven, Jerry Pournelle, Steven Barnes “The Legacy of Heorot”

National Geographic on välja valinud kakssada kolonisti ja saatnud nad looma inimkonna esimest kolooniat väljaspool Päikesesüsteemi. Raamatu avalehekülgedel on seltskond kohal, koloonia püsti ja tegelased aastakese Avaloni nime kandva planeedi paradiisilaadsel ja rahulikul saarel oma esimest asulat arendanud, loovad paare ja mõtlevad lastele. Kõik läheb nii hästi, et enam-vähem ainus õnnetu inimene kolonistide seas on sõjamees Cadmann. Cadmannil on igav, sest tal pole tööd ja ta käib teistele närvidele, rääkides, et ta aimab halba.

Selgub, et Cadmannil oli õigus. Maalasi ründab üks ülikiire, üpris tark ja tohutult vastupidav kohalik kiskja, kes viib endaga hauda kaasa tosin kolonisti. Kui elukas lõpuks tapetakse, rehkendavad kolonistid, et saare ökosüsteem rohkem kui üht taolist tegelast välja ei kannataks ja seega on nüüd oht möödas. Lugeja aga teab, et raamat on alles veerandi peal…

Loen siin enda kirjapandut ja tundub, et oli hea raamat. Tegelikult mitte päris, pigem neli miinusega. Oli väikseid toredaid ideid, mida ma varem pole koloniseerimisulmes kohanud. Näiteks ei läinud inimeste pärast saja-aastast kosmoses loksutamist sügavkülmast ülesäratamine päris kadudeta. Mõni suri, aga päris mitmel sai aju natuke kannatada. Nii jookseb saarel ringi poisiaruga Ernst, kes Maal oli olnud nobelist-füüsik. Selliseid on veel ja nad teavad, et ei ole enam endised.

Kirjanikud näitavad vahepeal maailma kohaliku kiskja silmade läbi ja see oli kuidagi sümpaatne ja südantsoojendav. On tunda, et kõvasti on vaeva nähtud kiskja elutsükli ja kohalikku ökoloogilisse süsteemi sobitamisega. Väga hea, sest muidu oleks tegemist võõrale planeedile viidud B-õudukaga, kus koll tapab kaitsetuid teismelisi. Minu kõige suurem etteheide raamatule ongi tegelased. Nad on erilise hoolega valitud inimesed, aga koloonias meenutavad teismelisi oma ebastabiilse emotsionaalsusega ja vähese ratsionaalsusega. Paar korda mõtlesin, et autorid on seda meelega teinud, – äkki said nad kõik kosmosereisil ajukahjustusi?

Suutsin lõpuks, kui raamat juba läbi on, ka tuvastada, kuidas see mu lugemist ootavate asjade nimekirja on sattunud. Lugesin mõni aasta tagasi läbi Niveni “Destiny’s Roadi”, mis eriti ei meeldinud, aga mis pidi olema järg sellele raamatule. Mõtlesin, et äkki alustasin valest otsast. “Legacy of Heorot” on parem ja võib-olla tõesti oleksin “Destiny’s Roadi” veidi teistmoodi lugenud, aga kui ei teaks, et need toimuvad samas universumis, siis ei oskaks kokku viia küll.

Nivenit olen ma omal ajal päris usinasti lugenud ja “Ringworld” meeldis esmakordsel kokkupuudel tohutult. Järjed hakkasid oma tegelaste poolest juba närvidele käima. Barnesist ja Pournelle’ist olen seni ainult kuulnud. Raamatul polnud viga, aga no kuulge, kolm meest võiks ikka millegi vägevamaga hakkama saada!

Mons Kallentoft “Sügissurmad”

“Sügissurmad” on kolmas osa inspektor Malin Forsi nn aastaaegade sarjast. Esimene on “Südatalvine ohverdus” (eesti keeles 2016), teine “Kesksuvised mõrvad” (2017) – mõlemad loetud. Nüüd siis viimane ka. Või ma ei tea – võimalik, et on olemas ka kevadine lugu. “Sügissurmade” lõpp ei jäta küll õhku küsimusi, mis laseks seda arvata, kõik lõpeks nagu ära, aga see ei tähenda ju tegelikult midagi. Eesti keeles teda esialgu igatahes ei ole. Kõik kolm on võrdlemisi ühtlased, ei saa ütelda, et üks on parem kui teine.

Seotud on osad vaid inspektor Malin Forsi isiku ja tegevuspaiga kaudu, peaksid olema arusaadavad ka eraldi loetuna. “Sügissurmades” painab Forsi küll üks eelnev (Maria Murvalli) lugu, mis jäi vist kuidagi õhku, kuigi ma ei mäleta sellest suurt midagi, aga lugemist see igatahes ei seganud.

Ühest küjest on “Sügissurmad” kriminaalromaan nagu ikka – alkohoolikust kriminaalinspektor, kelle isiklik elu kipub koost lagunema, aga kes sellele vaatamata on töö juures asendamatu, ja mõned koolis kiusatud ja isade terroriseeritud poisikesed, kes täiskasvanuna hakkavad õigust mõistma ja (oma kunagisi kiusajaid) ära tapma. Lõpuks saab minevik kõik kätte.

Teisest küljest on “Sügissurmad” natuke teistsugune – juba keelekasutuselt on ta lüürilisem, kujundlikum ja seetõttu ka ambitsioonikam. Tekib küsimus, kas autor, kes niisugust keelt valdab, peaks tingimata just kriminaalromaane kirjutama. Teisest küljest – miks ka mitte.

Teistmoodi on “Sügissurmades” ka see, et autor on hääle andnud ohvrile, kes kõneleb oma lugu teispoolsusest või kust iganes, alustab surmahetkega ja liigub ajas tahapoole. Inspektor Fors, kellega räägitakse, seda muidugi (enamasti) ei kuule (või siis ei mõista, peab unenäoks), aga lugeja loeb ja võttena on see huvitav. Nagu seegi, et Kallentoft tegelebki rohkem mõrvatu(te) kui mõrvari(te)ga, nagu oleks ohvri(te) lugu paeluvam mõrvari(te) või kuriteo lahendamise loost. Võimalik, et ongi.

Peale selle veel see kummaline mõõde, nagu oleks surnutel elavatega mingi asi ajada, mingi vajadus ennast (olgu või pärast surma) kuuldavaks teha, heal juhul mõistetudki saada, isegi sel juhul, kui nad ei ole olnud just kõige kenamad inimesed. Kallentofti raamatutes ei ole eriti kenad ei ohvrid ega mõrtsukad (ega ka kriminaalinspektorid).

Aga lõppude lõpuks – kes meist on?