Mons Kallentoft “Sügissurmad”

Sügissurmad“Sügissurmad” on kolmas osa inspektor Malin Forsi nn aastaaegade sarjast. Esimene on “Südatalvine ohverdus” (eesti keeles 2016), teine “Kesksuvised mõrvad” (2017) – mõlemad loetud. Nüüd siis viimane ka. Või ma ei tea – võimalik, et on olemas ka kevadine lugu. “Sügissurmade” lõpp ei jäta küll õhku küsimusi, mis laseks seda arvata, kõik lõpeks nagu ära, aga see ei tähenda ju tegelikult midagi. Eesti keeles teda esialgu igatahes ei ole. Kõik kolm on võrdlemisi ühtlased, ei saa ütelda, et üks on parem kui teine.

Seotud on osad vaid inspektor Malin Forsi isiku ja tegevuspaiga kaudu, peaksid olema arusaadavad ka eraldi loetuna. “Sügissurmades” painab Forsi küll üks eelnev (Maria Murvalli) lugu, mis jäi vist kuidagi õhku, kuigi ma ei mäleta sellest suurt midagi, aga lugemist see igatahes ei seganud.

Ühest küjest on “Sügissurmad” kriminaalromaan nagu ikka – alkohoolikust kriminaalinspektor, kelle isiklik elu kipub koost lagunema, aga kes sellele vaatamata on töö juures asendamatu, ja mõned koolis kiusatud ja isade terroriseeritud poisikesed, kes täiskasvanuna hakkavad õigust mõistma ja (oma kunagisi kiusajaid) ära tapma. Lõpuks saab minevik kõik kätte.

Teisest küljest on “Sügissurmad” natuke teistsugune – juba keelekasutuselt on ta lüürilisem, kujundlikum ja seetõttu ka ambitsioonikam. Tekib küsimus, kas autor, kes niisugust keelt valdab, peaks tingimata just kriminaalromaane kirjutama. Teisest küljest – miks ka mitte.

Teistmoodi on “Sügissurmades” ka see, et autor on hääle andnud ohvrile, kes kõneleb oma lugu teispoolsusest või kust iganes, alustab surmahetkega ja liigub ajas tahapoole. Inspektor Fors, kellega räägitakse, seda muidugi (enamasti) ei kuule (või siis ei mõista, peab unenäoks), aga lugeja loeb ja võttena on see huvitav. Nagu seegi, et Kallentoft tegelebki rohkem mõrvatu(te) kui mõrvari(te)ga, nagu oleks ohvri(te) lugu paeluvam mõrvari(te) või kuriteo lahendamise loost. Võimalik, et ongi.

Peale selle veel see kummaline mõõde, nagu oleks surnutel elavatega mingi asi ajada, mingi vajadus ennast (olgu või pärast surma) kuuldavaks teha, heal juhul mõistetudki saada, isegi sel juhul, kui nad ei ole olnud just kõige kenamad inimesed. Kallentofti raamatutes ei ole eriti kenad ei ohvrid ega mõrtsukad (ega ka kriminaalinspektorid).

Aga lõppude lõpuks – kes meist on?

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s