Hannah Kent “Matmisriitused”

Matmisriitused“Matmisriitused” näitab selgesti, kui tähtis on pealkiri. Juba tükk aega tagasi soovitas Linda mulle uut erakordselt head raamatut “Matmisriitused” – ja mulle ei tulnud pähegi, et tegemist võiks olla ilukirjandusega. Kuigi Linda ütles, et “Matmisriitused” on romaan, suhtusin sellesse suure umbusuga, seda enam, et Linda maitse ei lange alati minu omaga kokku.

Niisiis polnud mul vähimatki kavatust seda raamatut lugeda.

Paraku sattus ta mulle raamatukogus ette, oli leti peal. Kaas oli sama imelik kui pealkiri. Hoidsin “Matmisriitusi” nõutult käes – mulle tundmatu noore Austraalia kirjaniku debüütromaan Isalndist, kahtlane, väga kahtlane, kaas pigem peletab, Päikese kirjastusest pole ka nagu midagi kuulnud – ja süda hakkas valutama, aga mitte nende kahtlaste asjaolude pärast. Tundsin, et peaksin selle imeliku raamatu ehk siiski läbi lugema, sest Linda oli teda soovitanud tungivamalt kui ühtegi  teist raamatut kunagi varem. Tõenäoliselt pärib ta varem või hiljem aru, kas ma lugesin ja mis ma arvan.

Nüüd, lugenuna, mõistan, miks Linda nii tungivalt soovitas. “Matmisriitused” on tõepoolest väga hea raamat. Väga põhjamaine, võrreldav Katja Kettu ja Sofi Oksase ja kõigi nende Põhjamaade kirjanduse noorte tüdrukutega, kes kirjutavad nagu kulda, kirjutavad nagu vanad targad naised. Ja et see noor tüdruk on hoopis Austraalia tüdruk, teeb selle asja veel imetlusväärsemaks. Väga ilus keel. Väga hea kompositsioon. Huvitavad võtted. Tabavad võrdlused. Väga mõjuv. Väga selline inimeseks olemise raamat, mis on Põhjamaade nüüdisaegsele romaanile omane. Et niimoodi on. Ja ongi. Võta või jäta.

Kui ühe lausega kokku võtta, siis küsib autor lugejalt, kuidas peaks üks naine suutma ellu jääda, kui see sõltub vaid teiste räägitud lugudest. Ja muidugi vastab ka. Ei suudagi. Tal lüüakse kirvega pea maha. “Matmisriitused” on raamat puhtsüdamlikkusest ja armastusest ja isolatsioonist ja sellest, et inimese teod ei ole alati see, mis ta ise on.

On siis üldse mingit lootust, kui lõpuks jäävad nagunii ainult lood? Noh… Sõltub lugudest.

“Matmisriituste” peategelane Agnes Magnúsdóttir oli viimane kurjategija, kes Islandil hukati, mõistetuna süüdi osaluse eest kahe mehe, Natan Ketilssoni ja  Pétur Jónassoni tapmises 18. sajandi alguses. 1985. aastal sündinud Hannah Kent, kes sattus Islandile vahetusõpilasena, on põhjalikult uurinud kirikuraamatuid, dokumente ja kirju ning kirjutanud romaani sellest vanast loost, mida Islandil – tundub et – mäletatakse tänini, kuigi mitte päris nii, kui on Kenti loodud versioonis.

Tsitaat ka, kuigi selle raamatu võiks üleni tsitaatidena kirja panna.

“Nad ütlesid, et ma pean surema. Nad ütlesid, et ma varastasin meeste hingeõhu ja nüüd peavad nemad võtma minu oma. Seepärast kujutlengi, et me kõik oleme küünlaleegid, küütleveredad tulukesed, mis värelevad pimeduses tuule ulgumise saatel, ning toa vaikuses kuulen ma samme, kohutavaid lähenevaid samme, mis tulevad, et mind ära puhuda, et saata mu elu halli suitsujoana kaugele üles. Ma kaon õhku ja öhe. Nad puhuvad meid kõiki ära, ükshaaval, kuni jääb vaid nende enda tuli, mille valguses nad näevad iseend. Kus mina siis olen?”

PS Pealkiri tekitab endiselt nõutust. Võimalik, et see mõjub originaalis kuidagi teisti.

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s