Ransom Riggs “Miss Peregrine´i kodu ebaharilikele lastele”

miss peregrineKuidas teile meeldiks elada kogu aeg ühes ja samas päevas, näiteks 1940. aasta 3. septembris, nii et homme ei saabuks kunagi? Ei-ei, te ei peaks kogu aeg uuesti ühte ja sama tegema. Teha võite ajasilmuses mida iganes. Väärib ju kaalumist? Ja mis päev oleks sel juhul paslik valida? Sest silmuseid on terve hulk. On ju huvitav?

Teadsin, et “Miss Peregrine´i kodust ebaharilikele lastele” on tehtud film, aga näinud ma seda ei ole. Tõsi küll, kui see Haapsalus oleks jooksnud, oleksin vaatama läinud (võib-olla et jooksis ka mingil mulle sobimatul ajal). Filmi aga läheksin hea meelega vaatama ka nüüd, pärast raamatu lugemist.

Raamatu enda laenutasin just sellepärast, et teadsin filmist. Küsisin Tiinalt igaks juhuks, mis see on, kas nagu Harry Potter. Tiina raputas pead ja ütles, et ei-ei, ei olevat nagu Potter, olevat üsna õudne, Tiina jaoks liig. Ise ta seda lugeda ei kavatsevat, aga lapsed lugevat küll. Just lugejad lapsed. See äratas usaldust.

Tegelikult on “Miss Peregrine´i kodu ebaharilikele lastele” ikkagi natuke nagu Potter. Ka seal tegutseb kamp lapsi, ebaharilike võimetega lapsi, ja nende hulka satub oma vanaisa jälgi ajav Jacob Portman, kellel on otse loomulikult samuti ebaharilikud võimed, kuigi esialgu pole tal neist vähimatki aimu. Mõnes mõttes on “Miss Peregrine´i kodu ebaharilikele lastele” Potterist isegi huvitavam ja kaugelt filosoofilisem – ymbrynid, kogu see ajaga manipuleerimine ja silmused ja see, et lugeja pole hetkekski kindel, kas head on head ja pahad on pahad, alati jääb mingi pisike kahtlus, eriti alguses, kui ei tea, kas vanaisa Portman mõtles kõik need lapselapsele jutustatud lood välja või siiski mitte.

Autor on kasutanud hulganisti vanu mustvalgeid fotosid, ja see lisab loole veel ühe segadusttekitava keeru. Näitab ju vanaisa Portman Jacobilegi oma lugude tõestuseks just vanu pilte, aga… Vanemana on Jacob kindel, et need on võltsitud. Raamatus olevad fotod on ehtsad ja töötlemata, leitud vanakraami hulgast, ja jätavad need võimaluse, et ka lugu ise on sulatõsi, mitte ilukirjandus. Noh… Ega ta ole, aga efekt iseenesest on kummastav.

Teiseks meenutab see raamat “Tondipüüdjaid” – saab ju alguse kõik just nimelt tontidest, kelle eest (tondikütist) vanaisa Portman oma (samuti tondikütist) lapselast hoiatab.

Kolmandaks meenutab raamat neid õudseid lugusid, mida kõik lapsed on üksteisele (sosinal ja enne magamajäämist) jutustanud, vähemalt 40-50 aastat tagasi sündinud lapsed küll. Raamat on just sel viisil õudne, mis võiks lastele (väga) meeldida.

Üldse on autoril õnnestunud jutustada see lugu… kuidas nüüd öelda… sellise ebahariliku värskusega. Sellisega, mis kuulub alati inimeseks kasvamise juurde ja mida edaspid enam ei kogeta ega mäletagi. Kui just keegi meelde ei tuleta, aga see pole eriti lihtne.

“Olin alati teadnud, et taevas on saladusi täis, kuid polnud kunagi taibanud, kui meeletult palju saladusi on maa peal.”

Ma arvan, et lapsena oleks see tsitaat mulle meeldinud. Ja kuna see tuletab seda tunnet meelde, siis meeldib see mulle ka praegu.

One Comment

  1. Nautisin väga seda triloogiat! Filmi aga ei soovita – see väärab nii figuurid kui sündmused niivõrd tugevalt, et rikub lugemiselamise.

    Meeldib

    Vasta

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s