Charles Stross “Vürstkaupmehed”

30 ja peale vallaline USA ajakirjanik Mirjam avastab endas kogemata oskuse teatud sümboli abil kahe paralleelmaailma vahel rännata. Teine maailm on feodaalne ja meie omast üldiselt mitusada aastat arengust maas ning seal on ülikõval positsioonil Mirjami tegelik perekond, mille kõigil liikmetel on maailmadevahelise rändamise talent. Mirjami ema oli sealt kunagi meie maailma põgenenud. Nii perekond kui kogu aadelkond on üks ilge intriigide pesa ja Mirjam näeb kurja vaeva, et jääda ellu.

Teises osas avastab Mirjam kolmanda paralleelmaailma, kus sõidavad ringi auruautod ja lendavad tsepeliinid. Ta otsustab oma positsiooni tugevdada seal äri ajama hakates. Kolmandas võtab pere isepäise noore naise kõvemini pihtide vahele ja Mirjam peab hirmsasti pingutama, et pääseda korraldatyud abielust. Tegevusse lülitub ka tema endine poiss-sõber, Bostoni narkopolitseinik, kes Mirjami perekonna ülejooksiku abil saab paralleelmaailmast teada.

Olen kergelt pettunud. Charles Stross on hea ulmekirjanik ja “Accelerando” avaldas mulle vägagi muljet. Teiste asjade puhul ei ole mulle ehk teema või maailm niiväga meeldinud, aga Strossis see mind kahtlema ei ole pannud. See sari millegipärast ei tööta. Ma ei saa isegi aru, miks. Põhimõtteliselt teeb ta ju siin Želažnit ja kloonib selle Amberi maailma. Aga kui Amberi printside lugusid olen ma lugenud hinge kinni pidades ja vahepeal lihtsalt imetledes, siis vürtskaupmeeste puhul oli mul enamasti igav. Ei ole halb, aga selline, mida lugedes tabad end lehekülgi sirvimast, et palju veel peatüki lõpuni on jäänud. Arvasin ka, et tegemist on triloogiaga, aga nüüd leidsin, et osasid on terve posu veel. Mina neid lugeda ei viitsi.

Michael Hjorth ja Hans Rosenfeldt “Need, kes läbi põrusid”

“Need, kes läbi põrusid” on nagu kohtumine vanade heade sõpradega.

“Sebastian Bergmani needuse” sarja viies raamat ei jää eelmistele põrmugi alla. Viis on sarja puhul aukartustäratav number ja olgu öeldud, et iga raamat on ligi 500 lehekülge, aga sari on üllatavalt ühtlane. Ei oska ühtegi teisest paremaks pidada ja miski ei ole muutunud tüütavaks, isegi mitte sarimõrvarid.

Enam-vähem sama põnev kui mõrtsuka(te) tagaajamine on uurijate eraelu ja imekombel on autorid suutnud vältida klišeelikku ületöötamise-depressiooni-alkoholi kolmnurka. Sõltuvustest muidugi ei pääse, aga need on mõnevõrra huvitavamad.

Kriminaalromaanide häda on see, et iga kuritegu saab lõpuks lahendatud ja see jätab lugejasse alati mingi kriipiva tühjuse. Hjorth ja Rosenfeldt on mööda loovinud sellestki karist. Kuritegu saab tõepoolest iga raamatu lõpuks lahendatud ja mõrtsukas püütakse kinni, aga alati on midagi, mis jääb pooleli või alles algab, et siis ühel  heal päeval uues raamatus jätkuda nagu kohtumisel vanade heade sõpradega.

Nora Ikstena “Emapiim”

Nüüd on see kuulus “Emapiim” siis loetud. Ostetud ja loetud. Kuidas sa ikka jätad ostmata ja lugemata raamatu, mille autorit on nimetatud Läti Sofi Oksaseks. See kruvib ootused kõrgeks, sellesse ei saa kuidagi kaheti suhtuda.

Pärast lugemist – jah, võrdlus Oksasega on igati mõistetav, aga… Nii hea see raamat nüüd ka ei ole. Miks – seda ei olegi nii lihtne mõista. Mõtlesin selle üle tükk aega.

Iseenesest – see on hästi kirjutatud, lugu on hea, jutustamist väärt, ema ja tütre lugu, vaheldumisi räägitud.

Tehniliselt – oleks vast lihtsam lugeda, kui üks oleks mina- ja teine tema-vormis, aga sel juhul kaoks too järjepidevuse tasand, see, et mingis mõttes on mõlemad üks. Vanaema asemel ema ema, just niimoodi lahku kirjutatud, kinnitab järjepidevust omakorda.

Ajastu vaim – 1970ndad ja 1980ndad aastad – on tabatud väga täpselt – see tunne, et sa pole midagi teinud, aga ometi tuleb kõik välja. Või veel hullem – ei tule, aga võib iga hetk tulla. Tõenäoliselt saadab see paine just 1960ndail sündinuid mingil moel eluaeg.

Nii et ma ei oskagi õieti öelda, mis mind selle raamatu juures häiris. Võib-olla jäik (otse)seotus ajaga. “Emapiima” üks kandvaid kujundeid on hamster, kes sööb oma lapse ära, et teda puurist päästa. Tugev kujund, aga… Nii otse, seotud nii kindla aja ja ühiskonnaga. Ometi söövad hamstrid oma lapsi eri põhjustel igal ajal ja igas riigis, mitte ainult Nõukogude Lätis (või Nõukogude Eestis). Emade ja tütardega juhtub üldse igal ajal igasuguseid asju. “Emapiim” aga seostab selle ainult ja ainult kaotatud vabadusega ja see muudab natuke nagu piiratuks raamatu, mis võiks olla väga hea. “Emapiima” tegelaste pained – vähemalt mitte kõik ja läbini – ei ole ilmtingimata puuduva vabadusega seotud.

Kui ka muidu saaks sellest mööda vaadata, siis raamatu lõpp ei lase: “Me saame tõesti vabaks! Miks ta küll ei olnud suuteline mu sõnu kuulma?” Millegipärast on autor need sõnad pannud just Jesse suhu, aga Jesse, Jesse ometi… Kui Jesse elanuks nüüdisajal, olnuks ta elu ehk natuke parem, aga mine tea. Noh, ükski arst teda läbi vaatamast ei keelduks. Ta saaks ehk  ravi. Kui tal oleks raha. Aga tal ei pruugiks olla. Ja nii edasi.

Muide, ingliskeelne “Emapiim” ilmus pealkirja all “Soviet milk” – väga täpne. Täpsem kui originaal.

Ah jaa, mis veel – peale hamstri läbib raamatut lüpsisooja piima kujund, mis on küll poeetiline, aga… Tegelikult oleks huvitav teada, kas lüpsisoe piim ajab südame pahaks ainult 1960ndatel Nõukogude Eestis ja Lätis sündinud tüdrukutel. Või pole sel aja ja riigikorraga mingit pistmist.

PS Tegelikult on see vist ikka üks üsna hea raamat.

Cassandra Clare “Luude linn. Surmav arsenal”

15aastane tavaline tüdruk Clary Fray läheb oma sõbraga New Yorgis ööklubisse. Seal algab uskumatute juhtumiste jada tema elus. Kõigepealt on löövad kolm teismelist ööklubis ühe nooruki maha ja selle surnukeha haihtub. Keegi teine peale Clary neid ei näe. Varsti saab Clary teada varjuküttidest ja deemonitest, kellega varjukütid võitlevad. Selgub, et ei ole temagi tavaline tüdruk.

Segu Harry Potterist ja “Videviku” saagast. Klišeede kogu, mis on mõeldud panema põksuma teismeliste südameid. Miks siis mina selle läbi lugesin? Ei lugenudki. Mulle sattus see kätte ingliskeelse audioraamatuna, mida ma Sadama tänava ja Uuemõisa vahel kõndides kuulasin. Olen avastanud, et paljud neist jäävad mulle arusaamatuks, kuigi kirjaliku tekstina võib kõik arusaadav olla. Lihtsalt kuulates vahepeal tähelepanu hajub, jääd unistama ja järsku avastad, et mitte mõhkugi ei saa aru, kes kus ja miks teeb. See ei kehti aga teatud lihtsakoeliste raamatute puhul. Näiteks Heinleini noortekad, mida ju lugeda ei viitsiks, tundusid kuulates lausa põnevad. Ja see Clare’i asi kõlbas ka küll. Kuigi järge kuulata ei viitsiks, lugemisest rääkimata.

Marcelo Birmajer “Abielumeeste lood”

“Abielumeeste lood” on küll vist raamat, mida ma olen lugenud kõige kauem. Ma arvan, et kuude kaupa. Vahepeal mõtlesin isegi alla anda ja ta pooleli jätta. Ja seda üldse mitte sellepärast, et ta oleks kuidagi eriti halb. Lihtsalt kuidagi läks nii.

Esiteks ei olnud mul üldse plaani ega valmidust teda laenutada. Olin võtnud Birmajeri “Nekroloogiklubi” ja “Abielumeeste lood” rahumeeli mõnda teist lugejat ootama jätnud. Mingitel segastel ja selgitamata jäänud asjaoludel aga laenutas selle Andres, kuigi ma olin palunud hoopis üht kriminaalromaani. Mul oli mitu teist raamatut ees ja nii ta seisma jäigi.

Kolmandaks oli Tiina öelnud, et “Nekroloogiklubi” on tükk maad parem kui “Abielumeeste lood” – üks tüütu hädaldamine.

Nagu sellest kõigest veel vähe oleks, avastasin ühel hetkel, et “Abielumeeste lood” polegi romaan, vaid jutukogu, mis kahandas soovi seda lugeda peaaegu olematuks.

Lõpuks hakkasin tasapisi otsast pihta. Võrreldes “Nekroloogiklubiga”, mis mulle väga meeldis, tundusid jutud… Noh, mitte just halvad, pigem head, aga kuidagi… euroopalikud, suurem osa Birmajeri ladina-ameerikalikust võlust näis olevat haihtunud.

Õnneks olid lood meeldivalt lühikesed. Punnisin edasi. Läks paremaks. Ja paremaks. Ja paremaks. Kuigi need jutud olid tegelikult väga imelikud, milles vist peitubki lõpuks nende võlu. Viimaks leidsin, et õigupoolest on nad siiski väga ladina-ameerikalikult (ja juudilikult) lõpetamata – vaid värvilised killud mingist tohutust mosaiigist, mille terviklikkust võib heal juhul vaid aimata, aga mitte kunagi tervenisti näha.

Ja tõesti – miks peaksidki lood olema lõpetatud, miks peaksid nad kuidagi ära lõppema, mingi tsementeeritud lahenduse pakkuma? Elus ju enamasti ei lõpe miski õieti ära, ühelgi lool pole korralikku lõppu, sellist päris lõppu, enamasti lood isegi ei katke, lihtsalt lõpetavad kestmise. Aga lõpul ja kestmise lõppemisel ei ole suurt midagi ühist.

Ja mis veel – on tore, et Birmajer ei anna hinnaguid ja vabastab ka lugeja hinnangute andmisest. Birmajeri lood on sellised, et neile ei ole lihtsalt võimalik hinnanguid anda, võib vaid hämmelduda. Imestada. Võib raamatut käest pannes pobiseda: “Ah nii…”

Võib muidugi küsimusi küsida, aga see on tühi vaev – vastuseid pole kusagilt võtta.

Tsitaate seevastu leidub kuhjaga. Ma panin lugedes lipikud vahele, nii et siinkohal väike valik, mis peaks siis eelpool öeldut kinnitama (või vastupidi – selle ümber lükkama).

“”Aga kui sa neis asjus piiri ei pea, siis puudub sul usk,” teatas Stefanelli. “Kuidas sa enesele maailma seletad?”

“Ma ei seletagi,” vastas Ribalta jäigalt. “Aga see selleks: eks igaüks ole oma saatuse üle õnnetu, välja arvatud need õnnelikud inimesed, kes lepivad millega tahes.”” (“Ootamatu teekond”)

“”Õnneotsingud,” lausus marslane mõtlikult. “Sealt kõik teie hädad tulevadki.”” (“Sealt kõik teie hädad tulevadki”)

“”See on lihtsalt ühe isa ja poja lugu. Järjekordne lugu nende paljude seas, mida inimestega ikka juhtub. Sest maailma loomisest saadik juhtub kõiksugu asju.”” (“Vastav otsus”)

“Keegi ei oska öelda, miks asjad katki või kaotsi lähevad – me ei tea sedagi, kus on asjade tegelik koht.” (“Kas soovite sooritada järgmise tehingu?”)

PS Kas te teadsite, et oma elu muutmine, kui te peaksite seda tahtma, on absoluutselt käeulatuses. Või õigemini seal, kus asub lähim pangaautomaat. Ei, te saate valesti aru, asi pole rahas. Hoopiski mitte. Tuleb vaid klahvi vajutada, kui automaat küsib: “Kas soovite sooritada järgmise tehingu?” Ja seda küsib ta ju iga jumala kord, kui te raha välja võtate. Summa ei ole tähtis.

Ah jaa, see oli ka tore, et suurema osa lugusid jutustas(id) ajakirjanik(ud). Stiilipuhtaid kummituslugusid oli ka. Lõppkokkuvõttes aga on ikkagi  tunne, nagu oleks mingi suure töö ära teinud. Ja see on kuidagi on äärmiselt kergendav.

William Burroughs “Alasti lõunasöök”

See biitkirjanduse ikooniline teos on üks ilge lugemine. Psühhedeelne segapudru allakäinud narkomaanidest ja homopornost. See ei ole minupoolne hinnang, vaid kirjeldus. Autor (kes oli selleks ajaks u 15 aastat olnud heroiinisõltlane ja just puhtaks saanud) ise ütleb ka midagi sellist ühest paljudest järelsõnadest. Et oli vaja anda ülesvõte või läbilõige, mitte jutustada lugu. Et lugemine oli vaev. Aga täna öösel, kui mu joobest hakkas saama pohmakas ja uni läks ära, avastasin, et poolpurjus peaga märkasin selles tekstis hoopis rohkem loogikat, tähendust ja isegi lahedaid kilde. Lugesin hommikuks läbi.

Raamatu loetavam osa on sada lehekülge järelsõnasid.

Juan Jose Millas “Asjad kutsuvad meid”

Millase jutud on hästi lühikesed ja neis on palju maagilist realismi või lihtsalt fantaasiamängu, kuidas kellelegi. Peategelane on tavaline või viletsamapoolset elu elav hispaanlane või raamatu esimeses pooles lapseeas minajutustaja, kelle ellu satub midagi üleloomulikku, aga see ei too kaasa mingit ülevusetunnet või hingevärinat, vaid saab argiseks elu osaks. Lõpuks keeratakse tihti loole veel vint peale. Seejuures on lugu 2-4 lehekülge pikk. 160 leheküljel võis neid olla poolsada. Näiteks selline lugu. Kaks poissi avastasid vaateaknalt modelli, kelle kleidi kaenlaalused olid ära higistatud. Kleit paistis uus, järelikult elutu modell oli higistanud. Poistes tekitas see iha. Minajutustaja nihverdas ennast suvel sellesse poodi abiliseks ja lõpuks avanes tal võimalus modelliga kahekesi jääda käsuga rtiideid vahetada. Mis modelli ja nooruki vahel juhtus, kirjanik viisakalt ei kirjuta, aga poiss oli saanud oma tahtmise ja sai pärast oma eluga edasi minna. Kunagi hiljem läks ta teise poisi pulma ja märkas, et selle pruudi kleidi kaenlaalused on ära higistatud. Millas on seda lugu ehk 4-5 kroda pikemalt jutustanud.

Ma isegi ei tea, kas need on lühijutud või humoreskid. Kindlasti sobiks need hästi Pikrisse või ajalehe laupäevalisasse. Võib-olla ongi need sinna kirjutatud.

Ei tea, mis asjaoludel see Loomingu Raamatukogus 2013. aastal ilmunud Hispaania kirjaniku jutukogu mu lugemislisti oli sattunud, aga oli lõbus. Paar esimest lugu tekitasid tõrke, aga siis sain kuidagi asjale pihta ja edasi läks ludinal. Neil lugudel on küll oma filosoofia ja sõnum, aga seda ei tohi liiga tõsiselt otsima hakata, sest siis muutub lugude vorm ebameeldivaks.

Ransom Riggs “Hingede raamatukogu”

Triloogia kolmas osa, tegevuspaik  – Vanakuradi aaker – kõige kõlvatum ja ohtlikum agul Londonis kogu pika ajaloo jooksul, seadusetuse kants, kus leiavad varju lindpriid, palgasõdurid ja pagendatud, aga ka viimane tõeliselt vaba koht, kus saab kõike osta ja kõike müüa või ükskõik mida peita.

Huvitav paik, kas pole?! Lähemal tutvumisel mitte päris seadusetu. Näiteks laenutustähtaja ületanud saavad karistuseks nii ja nii mitu piitsahoopi, ja seda üksnes pehmekaaneliste puhul. Võib vaid aimata, mis juhtub, kui tegemist on kõvakaanelistega.

Paeluv on ka hingede raamatukogu – koht, kus hoitakse ebatavaliste hingi, mida valvavad ebatavalised raamatukoguhoidjad – ja idee, et igaüks saab hinge (küütlevsinine vedelik, muide) eluajaks vaid laenuks. Enne surma tuleb see tagastada. Kes kontrollib raamatukogu, valitseb maailma. Lood on alati midagi muud (ja palju suuremad) kui loetud või räägitud (muinas)jutud. Kõik piisavalt kaunid mõtted, et neid edasi mõtelda.

Kui võrrelda esimese ja teise osaga, siis ei paku “Hingede raamatukogu” erilisi üllatusi, ta on enam-vähem selline nagu teine, esimest ei ületa, aga ei ole ka oluliselt kehvem. Kui püüda triloogia kuidagi kokku võtta, siis on see eelkõige õuduslugu, mis aeg-ajalt omandab seiklusjutu ja Bildungs-romaani elemente.

Kui võrrelda näiteks Harry Potteri ja Septimus Heapi lugudega, ja miks mitte seda teha, siis ilmnevad triloogia mõningad puudused. Kui esimene osa välja arvata, siis oli kogu aeg selline tunne, et midagi oleks nagu puudu, põnev on, (võlu)maailm on loodud, karakterid on, aga… Kui Potteri ja Heapi peale mõelda, siis on puudu… detailidest.

Miss Peregrine`i ebatavaliste laste maailmas on liiga vähe detaile, põhijoontes on see(tõenäoliselt kogu oma rikkuses) olemas, aga mõjub nagu kuliss. Sellest tuhisetakse läbi, nagu poleks õieti aega süveneda. Muidugi, on fotod, aga nende eesmärk on tekitada kummastavat (õudusloo puhul äärmiselt vajalikku) tunnet, et loetu on tõsi, mitte väljamõldis. Detailide puudumist see ei korva.

Kus on taimed, kus on kõik need kummalised ja võluvad elukad, kes seal kindlasti oma asju ajavad? Lugeja ei saa neist midagi  teada. Riggs pakub küll kauneid ideid ja hulganisti ebatavalisi lapsi ning koletisi ja žongleerib oskuslikult ajaga, aga… Isegi mitte ühtegi noorukest äbarikku üksikisast sõnumirotti, kes kasvõi korraks loost läbi lipsaks, et kolmanda osa lõpus siidritalus pensionipõlve pidavana taas korraks välja ilmuda.

Ja toit, nii imelik kui see ka ei ole – kunagi ei tohi alahinnata toitu, isegi mitte kirjutatud lugudes. Eks meenu ju Hans Ihnuse (Hans Fallada “Lood lastele”) puhul just kuivanud leivakoorik, millest pekitükiga üle tõmmati. Angie Sage ei pidanud paljuks täiendada oma lugu tädi Zelda detailsete retseptidega. Kapsa-angerjapada kaks korda keedetud kaalikatega! Ja keedukapsavõileivad! No mida sa hing veel tahad?!

Miss Peregrine`i ebatavalised justkui ei vajakski toitu, kuigi nende seiklused on pöörased, ja kui nad ka aeg-ajalt midagi söövad, siis pole road eriti huvitavad.

Peategelase tavalisus – ei ole ta orb ega seitsmenda poja seitsmes poeg – on ehk isegi õigustatud. Kui ühe täiesti tavalise ameerika koolipoisiga võivad juhtuda sellised jubedad lood, miks ei võiks need siis juhtuda kellega iganes. Nii et las ta siis – tõe huvides – olla pealegi harrastusornitoloogist isa ja apteegiketi omanikust ema ainuke laps, kelles ei ole mittte midagi  erilist. Peale vanaisa. Aga vanaisad on ju alati erilised. Meil kõigil.

PS Mis veel silma torkas – midagi on lahti selle raamatu (just selle kolmanda osa) toimetamisega. Justnagu oleks kerge tuulehoog aeg-ajalt üle käsikirja pühkinud ja komad õigete kohtade pealt kaasa viinud, et need siis kusagil teises kohas taas lausetesse pillata. Omal  moel oli see lausa võluv.

Andrzej Sapkowski “Ettemääratuse mõõk”

Teine raamat Nõiduri fantasy-sarjast. Esimeses osas said lugejad teada nõidur Geralti ja maag Yenneferi kirglikust armusuhtest. Siin logiseb see vanker üle kivide ja kändude edasi ja vahepeal põrutab hoopis võssa. Veel teavad esimese osa lugejad, et Geralt küsis ühelt kuningannalt tasuks oma töö eest seda, mille olemasolust too veel midagi ei tea – nagu neid muinasjuttudes ikka küsitakse näiteks elupäästmise eest. Võib minna nii, et päästetu lubab seda ja siis ootab teda koduväravas abikaasa vahepeal sündinud lapsega. Nõiduritel on tava niiviisi endale õpilasi hankida. Igal juhul peaks niiviisi saadud laps olema eriline saatustekujundaja. Geralti esimeses osas välja teenitud ettemääratu on printsess Ciri, nüüd juba igavene plikanaaskel. Muidugi ei taha tüdrukut ära anda tema vanaema kuninganna ja ei taha Geraltki vastu võtta, sest ei ole ju ilus vedada printsessi kodust minema, pakkudes talle asemele viletsat ja vaevalist rändurielu. Geralt otsustab panna saatuse ja ettemääratuse proovile.

Raamatust käivad veel läbi metsades elavad naissõdalased drüaadid, kes peavad inimestega verist sõda, muhe draakon, hea ärivaistuga kujumuutja ja veel terve hulk värvikaid tegelasi. Möllu on sama palju kui eelmises osas, aga maailmavalu ja sisekaemusi on rohkem. Muidugi soovitan, lemmiksari siiski.

Andrzej Sapkowski “Viimane soov”

Võite oma sõrmuste isandad ja tumedad tornid toppida sinna, kus päike ei paista. Geralt on minu kangelane. Sain wiedzminist ehk vedmakist ehk witcherist ehk nõidurist teada üheksakümnendate lõpus. Eks BAASis ole need vanad arvustused praegugi üleval, mis mul suu vett jooksma ajasid, nii et ma printisin esimese osa jutud ehk jutukogu “Viimane soov” tööl venekeelsetena välja ja hakkasin hambad ristis üsna võõrast keelest läbi närima. Tavaliselt kisub väga puudulik keeleoskus lugemiselamuse alla, aga see ei petnud ootusi. Järjed ostsin juba venekeelsete raamatutena. Päris suur osa sisust jäi hämaraks, aga vägev oli ikka.

Kümmekond aastat hiljem nägin Soomes ingliskeelset “The Last Wishi” ja muidugi pidin selle ostma. Ei olnud ajaga halvemaks läinud.

Nüüd, juba keskealise ja paljudest vanadest lemmikutest lahku kasvanud härrana vahetasin sünnipäeva kinkekaardi kolmeks eesti keeles ilmunud nõiduri sarja raamatuks. Natuke pelgasin enne lugemist, et äkki pettun. Ei pettunud. Nõidur on korraga kurb ja naljakas, lapsik ja elutark, seikluslik ja mõtlemapanev. Ma olen jumala kindel, et Stephen King on kusagil Ameerikamaal kadedusest lilla, sest ta oleks oma Dark Towerit tahtnud sellisena näha.

Tänapäeval, kus kõik mängivad Witcheri arvutimänge, pole väga pikalt sisust mõtet jutustada. Esimene osa tutvustab lühijuttude kaudu nõiduriametit, mida peategelane Geralt peab. Nõidur on erakordsete reflekside ja võitlusoskusega koletisekütt. Jutud on äraspidised versioonid meile tuttavattest muinasjuttudest. Geralt hulgub ilmas ringi ja otsib, kus keegi teda vajab. Ühes krüptis ootab päästmist või mahalöömist nõiutud kuningatütar-vampiir, tühjas lossis elab koletis oma kahtlase kaunitariga, kuninganna vajab abi, et ei peaks täitma oma abikaasa lubadust anda tütar koletisele naiseks. Kõik lood on pea peale pööratud ja vahel tunned koletisele rohkem kaasa kui abipalujatele.

Inimesed nõidureid ei armasta (teistsuguseid üldse ei armastata, ei elfe, ei päkapikke), eluohtliku töö eest makstakse krosse. Pealegi maailm on muutumas, kollid ja teised rassid on puksitud inimeste maailma servale. Kõigele lisaks peab Geralt oma ametikoodeksist nii rangelt kinni, et peab suuremast osast tasuvatest otsadest (vaja näiteks keegi ära koristada) loobuma.

“Viimane soov” on mu nõiduri-raamatute lemmikosa, sest seal näeb nõidurit ka oma “tavatööd” tegemas. Kui asi läheb romaanideks, mis on ka lahedad, hakkab veerema üks suur lugu ja vaheldust jääb vähemaks.