“Abielumeeste lood” on küll vist raamat, mida ma olen lugenud kõige kauem. Ma arvan, et kuude kaupa. Vahepeal mõtlesin isegi alla anda ja ta pooleli jätta. Ja seda üldse mitte sellepärast, et ta oleks kuidagi eriti halb. Lihtsalt kuidagi läks nii.
Esiteks ei olnud mul üldse plaani ega valmidust teda laenutada. Olin võtnud Birmajeri “Nekroloogiklubi” ja “Abielumeeste lood” rahumeeli mõnda teist lugejat ootama jätnud. Mingitel segastel ja selgitamata jäänud asjaoludel aga laenutas selle Andres, kuigi ma olin palunud hoopis üht kriminaalromaani. Mul oli mitu teist raamatut ees ja nii ta seisma jäigi.
Kolmandaks oli Tiina öelnud, et “Nekroloogiklubi” on tükk maad parem kui “Abielumeeste lood” – üks tüütu hädaldamine.
Nagu sellest kõigest veel vähe oleks, avastasin ühel hetkel, et “Abielumeeste lood” polegi romaan, vaid jutukogu, mis kahandas soovi seda lugeda peaaegu olematuks.
Lõpuks hakkasin tasapisi otsast pihta. Võrreldes “Nekroloogiklubiga”, mis mulle väga meeldis, tundusid jutud… Noh, mitte just halvad, pigem head, aga kuidagi… euroopalikud, suurem osa Birmajeri ladina-ameerikalikust võlust näis olevat haihtunud.
Õnneks olid lood meeldivalt lühikesed. Punnisin edasi. Läks paremaks. Ja paremaks. Ja paremaks. Kuigi need jutud olid tegelikult väga imelikud, milles vist peitubki lõpuks nende võlu. Viimaks leidsin, et õigupoolest on nad siiski väga ladina-ameerikalikult (ja juudilikult) lõpetamata – vaid värvilised killud mingist tohutust mosaiigist, mille terviklikkust võib heal juhul vaid aimata, aga mitte kunagi tervenisti näha.
Ja tõesti – miks peaksidki lood olema lõpetatud, miks peaksid nad kuidagi ära lõppema, mingi tsementeeritud lahenduse pakkuma? Elus ju enamasti ei lõpe miski õieti ära, ühelgi lool pole korralikku lõppu, sellist päris lõppu, enamasti lood isegi ei katke, lihtsalt lõpetavad kestmise. Aga lõpul ja kestmise lõppemisel ei ole suurt midagi ühist.
Ja mis veel – on tore, et Birmajer ei anna hinnaguid ja vabastab ka lugeja hinnangute andmisest. Birmajeri lood on sellised, et neile ei ole lihtsalt võimalik hinnanguid anda, võib vaid hämmelduda. Imestada. Võib raamatut käest pannes pobiseda: “Ah nii…”
Võib muidugi küsimusi küsida, aga see on tühi vaev – vastuseid pole kusagilt võtta.
Tsitaate seevastu leidub kuhjaga. Ma panin lugedes lipikud vahele, nii et siinkohal väike valik, mis peaks siis eelpool öeldut kinnitama (või vastupidi – selle ümber lükkama).
“”Aga kui sa neis asjus piiri ei pea, siis puudub sul usk,” teatas Stefanelli. “Kuidas sa enesele maailma seletad?”
“Ma ei seletagi,” vastas Ribalta jäigalt. “Aga see selleks: eks igaüks ole oma saatuse üle õnnetu, välja arvatud need õnnelikud inimesed, kes lepivad millega tahes.”” (“Ootamatu teekond”)
“”Õnneotsingud,” lausus marslane mõtlikult. “Sealt kõik teie hädad tulevadki.”” (“Sealt kõik teie hädad tulevadki”)
“”See on lihtsalt ühe isa ja poja lugu. Järjekordne lugu nende paljude seas, mida inimestega ikka juhtub. Sest maailma loomisest saadik juhtub kõiksugu asju.”” (“Vastav otsus”)
“Keegi ei oska öelda, miks asjad katki või kaotsi lähevad – me ei tea sedagi, kus on asjade tegelik koht.” (“Kas soovite sooritada järgmise tehingu?”)
PS Kas te teadsite, et oma elu muutmine, kui te peaksite seda tahtma, on absoluutselt käeulatuses. Või õigemini seal, kus asub lähim pangaautomaat. Ei, te saate valesti aru, asi pole rahas. Hoopiski mitte. Tuleb vaid klahvi vajutada, kui automaat küsib: “Kas soovite sooritada järgmise tehingu?” Ja seda küsib ta ju iga jumala kord, kui te raha välja võtate. Summa ei ole tähtis.
Ah jaa, see oli ka tore, et suurema osa lugusid jutustas(id) ajakirjanik(ud). Stiilipuhtaid kummituslugusid oli ka. Lõppkokkuvõttes aga on ikkagi tunne, nagu oleks mingi suure töö ära teinud. Ja see on kuidagi on äärmiselt kergendav.
Kirjakoi 