Nora Ikstena “Emapiim”

EmapiimNüüd on see kuulus “Emapiim” siis loetud. Ostetud ja loetud. Kuidas sa ikka jätad ostmata ja lugemata raamatu, mille autorit on nimetatud Läti Sofi Oksaseks. See kruvib ootused kõrgeks, sellesse ei saa kuidagi kaheti suhtuda.

Pärast lugemist – jah, võrdlus Oksasega on igati mõistetav, aga… Nii hea see raamat nüüd ka ei ole. Miks – seda ei olegi nii lihtne mõista. Mõtlesin selle üle tükk aega.

Iseenesest – see on hästi kirjutatud, lugu on hea, jutustamist väärt, ema ja tütre lugu, vaheldumisi räägitud.

Tehniliselt – oleks vast lihtsam lugeda, kui üks oleks mina- ja teine tema-vormis, aga sel juhul kaoks too järjepidevuse tasand, see, et mingis mõttes on mõlemad üks. Vanaema asemel ema ema, just niimoodi lahku kirjutatud, kinnitab järjepidevust omakorda.

Ajastu vaim – 1970ndad ja 1980ndad aastad – on tabatud väga täpselt – see tunne, et sa pole midagi teinud, aga ometi tuleb kõik välja. Või veel hullem – ei tule, aga võib iga hetk tulla. Tõenäoliselt saadab see paine just 1960ndail sündinuid mingil moel eluaeg.

Nii et ma ei oskagi õieti öelda, mis mind selle raamatu juures häiris. Võib-olla jäik (otse)seotus ajaga. “Emapiima” üks kandvaid kujundeid on hamster, kes sööb oma lapse ära, et teda puurist päästa. Tugev kujund, aga… Nii otse, seotud nii kindla aja ja ühiskonnaga. Ometi söövad hamstrid oma lapsi eri põhjustel igal ajal ja igas riigis, mitte ainult Nõukogude Lätis (või Nõukogude Eestis). Emade ja tütardega juhtub üldse igal ajal igasuguseid asju. “Emapiim” aga seostab selle ainult ja ainult kaotatud vabadusega ja see muudab natuke nagu piiratuks raamatu, mis võiks olla väga hea. “Emapiima” tegelaste pained – vähemalt mitte kõik ja läbini – ei ole ilmtingimata puuduva vabadusega seotud.

Kui ka muidu saaks sellest mööda vaadata, siis raamatu lõpp ei lase: “Me saame tõesti vabaks! Miks ta küll ei olnud suuteline mu sõnu kuulma?” Millegipärast on autor need sõnad pannud just Jesse suhu, aga Jesse, Jesse ometi… Kui Jesse elanuks nüüdisajal, olnuks ta elu ehk natuke parem, aga mine tea. Noh, ükski arst teda läbi vaatamast ei keelduks. Ta saaks ehk  ravi. Kui tal oleks raha. Aga tal ei pruugiks olla. Ja nii edasi.

Muide, ingliskeelne “Emapiim” ilmus pealkirja all “Soviet milk” – väga täpne. Täpsem kui originaal.

Ah jaa, mis veel – peale hamstri läbib raamatut lüpsisooja piima kujund, mis on küll poeetiline, aga… Tegelikult oleks huvitav teada, kas lüpsisoe piim ajab südame pahaks ainult 1960ndatel Nõukogude Eestis ja Lätis sündinud tüdrukutel. Või pole sel aja ja riigikorraga mingit pistmist.

PS Tegelikult on see vist ikka üks üsna hea raamat.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s