Michael Hjorth ja Hans Rosenfeldt “Need, kes läbi põrusid”

Ned, kes läbi põrusid“Need, kes läbi põrusid” on nagu kohtumine vanade heade sõpradega.

“Sebastian Bergmani needuse” sarja viies raamat ei jää eelmistele põrmugi alla. Viis on sarja puhul aukartustäratav number ja olgu öeldud, et iga raamat on ligi 500 lehekülge, aga sari on üllatavalt ühtlane. Ei oska ühtegi teisest paremaks pidada ja miski ei ole muutunud tüütavaks, isegi mitte sarimõrvarid.

Enam-vähem sama põnev kui mõrtsuka(te) tagaajamine on uurijate eraelu ja imekombel on autorid suutnud vältida klišeelikku ületöötamise-depressiooni-alkoholi kolmnurka. Sõltuvustest muidugi ei pääse, aga need on mõnevõrra huvitavamad.

Kriminaalromaanide häda on see, et iga kuritegu saab lõpuks lahendatud ja see jätab lugejasse alati mingi kriipiva tühjuse. Hjorth ja Rosenfeldt on mööda loovinud sellestki karist. Kuritegu saab tõepoolest iga raamatu lõpuks lahendatud ja mõrtsukas püütakse kinni, aga alati on midagi, mis jääb pooleli või alles algab, et siis ühel  heal päeval uues raamatus jätkuda nagu kohtumisel vanade heade sõpradega.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s