“Elu pühitsus” on Nora Ikstena kolmas romaan, mille ma nüüd väikeste vahedega läbi olen lugenud.
Niimoodi tagurpidi polegi enne vist juhtunud – kõigepealt “Emapiim” – viimane ja kõige kuulsam. Siis keskmine – “Neitsi õpetus” – ja lõpuks ka “Elu pühitsus” – kolmest kõige varasem, Ikstena esimene romaan. Aga “Neitsi õpetuse” ja “Elu pühitsuse” peale poleks ma eales sattunud, kui kuulsat “Emapiima” poleks olnud, sellepärast läkski niimoodi tagurpidi – tagant ettepoole.
“Emapiima” ja veel rohkem “Neitsi õpetuse” sisu oleks raske ümber jutustada. “Elu pühitsust” ümber jutustada oleks võimatu. Ega see jutustamine midagi annaks nagunii, aga see, et ei ole võimalik, ütleb raamatu kohta nii mõndagi.
Rääkida lugu(sid) nii, et midagi õieti ei juhtu, aga ometi juhtub kõik ja veel rohkem, on omaette kunst, nagu on omaette kunst selliste raamatute lugeminegi. Üks võimalus on lihtsalt lahti lasta, lugeda romaani nagu luuletust või seitset luuletust, sest ühe luuletuse sisse nii palju poeetilist mitte-midagi-juhtumist juba ei mahuta.
“Elu pühitsus” koosneb eraldi lugudest, mis on pandud matuste raami – Eleonora palvel on tema ärasaatmisele kutsutud seitse leinajat, kõik üksteisele võõrad, võõrad ka Eleonora tütrele, kes omakorda on üsna võõras emale, kes on ta ära andnud – “heade inimeste” kasvatada. “Elu pühitsus” koosneb seitsmest loost, mille leinajad jutustavad.
Veel õigem oleks “Elu pühitsust” lugeda nagu nõiasõnu või mana või palvet. Ja jumala eest mitte üritada järge pidada, kus lõpeb elu ja algab uni või kujutelm. Muidu võib juhtuda, et tunnete end tuhande ööbikuga ühte tuppa vangistatuna – varem või hiljem ajab see lihtsalt hulluks.
Kui ikkagi püüda “Elu pühitsust” kuidagi lühilausega kokku võtta, siis – see on romaan surmast. Või – kui soovite – elust.
Ja mitte lihtsalt romaan. See on väärt järelsõnaga uskumatult hea romaan.
Järelsõna on kirjutanud Guntis Berelis. Tõlkinud Ita Saks.
Kirjakoi 