H. P. Lovecraft “Cthulhu kutse”

lovecraftMuidugi teadsin ma Lovecrafti. Kes ei teaks. Ma olin temaga kohtunud rännakul Borgesega. Ma olin lugenud Houellebecqi uurimust. Nii et ma olin läbinisti tuttav Lovecrafti võtete, stilistika ja elulooga, aga teda ennast ei olnud ma lugenud. Õieti ei kavatsenudki, kuigi olin mõelnud, et peaks.

Siis ilmus “Cthulhu kutse” ja too umbmäärane “peaks” muutus tungivamaks, aga maht hirmutas. Tiina soovitusel tõin ta siiski koju, olles samas veendunud, et ligi 500 lehekülge kommenteeritud ja järelsõnaga varustatud väljaannet käib mulle ilmselgelt üle jõu. Läks aga nii, et mida rohkem ma lugesin, seda rohkem ta mind vaimustas, kohe päriselt vaimustas, ja lõpuks oli isegi kahju, et ta otsa sai. Võib-olla harjusin ma Lovecrafti küllusliku (kuigi tegelikult mitte nii vanaaegse) stiiliga ära. Või on ta ikkagi geenius. Nii või naa, igatahes on see ulme-, õudus-, kultuuri- ja kirjanduslooline auk nüüd täidetud.

Iseenesest on siiski üllatav, et Lovecrafti maailm on paeluv ka praegu, ligi sada aastat pärast loomist, ja mitte ainult intellektuaalselt, vaid haaras mu igati kaasa. Kõik need ookeanisügavused, lahtised aknad, hauakambrid, iidsed keldrid, üksildased majakesed mägedes, mõisahäärberid, Uus-Inglismaa kolkad, aga ka Väga Vana Mees, kes räägib pudelitesse pandud tinapendlitega – ilmselgelt on selles kõiges midagi universaalset, ja tegelikult, kui järele mõelda – mis seal imestada – pole midagi universaalsemat kui hirm. Inimestel on hirm igal ajal ja kardavad nad enam-vähem ühte ja sama – tundmatut.

Lovecraft on ühtaegu õudne ja poeetiline ning kohati mõjub ta nagu kaasahaarav kriminaalromaan – õudus ei avane sügavuti kunagi iseenesest, vaid uurimisel. Seetõttu peaks olema ettevaatlik, mida (ja kas üldse) uurida, kuigi – vahet pole. Õudus (kurjus, tõeline kurjus) on nagunii kusagil olemas ja ootab oma aega, uuri või ära uuri.

Kogumiku esimene jutt “Dagon” mõjus kuidagi tuttavlikult, mis oli üllatav, aga lõpuks sain aru – see meenutas Tuglase novelli “Maailma lõpus” – see oli kuidagi kergendav, sest ega ma teadnud esialgu ju üldse, mida oodata. “Erich Zanni muusika” meeldis juba päriselt, samuti “Kummaline kõrge maja udus” – üks poeetilisemaid kogumiku lugusid.

Paar tsitaati ka.

“Suures sügavikus on imelikke asju, ning unistusteotsija peab ette vaatama, et ta valesid üles ei ärataks.” (“Kummaline kõrge maja udus”)

“Teispool elu piiri on õudusi, mida me aimatagi ei oska, ja vahel peibutab inimeste kurikaval uudishimu nad meie vahetusse lähedusse.” (“Olevus ukselävel”)

PS Ma ei julge nüüd küll siin hakata kellelegi midagi soovitama. Soovitada Lovecrafti oleks nii jäme etiketi rikkumine, et ma ei saaks seda kunagi andeks.

One Comment

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s