Seekord siis Šoti kriminaalromaan, aga mitte esimene – “Nõia surm” on konstaabel Hamish Macbethi sarja 25. lugu ja – 25. surm. Olen neid lugenud paraja peotäie jagu – isegi pealkirjad on kuidagi turvalised, kõik on “surmad” – ja pole kunagi pidanud pettuma.
Vanapoisist konstaabel Macbethi juhtumid on kindla peale minek, sest pettuda (kuigi ma seda ei usu) saabki ainult ühe korra – kui esimene paelus, siis võib olla täiesti kindel, et paeluvad ka ülejäänud. Kui ei paelunud, siis rohkem lihtsalt ei loe. Konstaabel Macbethi lood pole muidugi mingi kõrgpilotaaž, aga nad on põnevad ja omamoodi võluvad.
Missugune värvikas galerii külaelanikke! Doktoriproua Angela oma kassikarjaga ja kaksikutest vanapiigad, kes lõpetavad teineteise lauseid, on alles algus.
Missugune värvikas galerii surnuid! Surnud, muide,on kriminaalromaanides tavaliselt üsna ebahuvitavad.
Ja muidugi konstaabel ise. Pole midagi rahustavamat kui üks külapolitseinik, kes vaatab üle kõik uustulnukad, teeb regulaarseid visiite üksikute vanadaamide ja -härrade juurde, tegemaks kindlaks, et nendega on kõik korras, ega unusta kunagi kaasa võtta kotitäit head-paremat või põigata läbi apteegist. Kellel on kodus lambad ja kanad, taltsas metskass Sonsie ja koer Lugs, kes käiks dünaamilise paarina oma konstaabliga alati igal pool kaasas ja enam-vähem käivad ka. Kes lahendab nagu muuseas alati kõik mõrvajuhtumid ja kardab paaniliselt edutamist, sest – Macbeth ei taha oma kolkast kuskile minna. Ja miks ta peakski tahtma?! Sellises kohas tahaks isegi elada.
Kirjakoi 