Tänapäeva Poola kirjaniku Olga Tokarczuki raamatu alguses räägib minajutustaja paar lehekülge oma naabrimutist Martast. Ta teeb seda nii hästi, et tegelane muutub justnagu päris inimeseks. Edasi rändab lugu Marta joodikust naabrimehe peale, sealt pöördub tagasi minajutustajale ja muudkui eksleb nii mööda tegelasi, vahel ka ajas. Suurt lugu ei tulegi, on hästi kirja pandud eredad tegelased, kelle lood lähevad vahel lausa ulmeks, aga mõjuvad seetõttu isegi kuidagi elulisemalt.
Näiteks mehest, kelle venelased saatsid Siberisse ja kes pidi seal ellujäämiseks surnud kaaslast sööma. Intelligentne ja tundlik mees, jõudis Poola tagasi elusalt, aga kohutava pagasiga. Ühel päeval leiab ta Platonilt lause, et see, kes on inimese sisikonda söönud, on paratamatult libahunt.
Või pangas töötav karjäärinaine, kellel hakkab unenäos külas käima mees, kellesse ta armub. Naine saab unes ka mehe nime teada ja oma pöörases armastuses läheb teda otsima.
Kõiki tegelasi ühendav lüli on kodupaik, linnake Poola ja Tšehhi piiril, kus kunagi elasid sudeedisakslased. Suurepärane raamat. Ainult Kristuse näoga naispühaku ja tema eluloo kirja pannud ennast vales kehas tundva munga lugu on tüütu.
Kirjakoi 