“Ta on alati olnud kohmakas poiss. See, kes ei saanud pesapallis palli õhust kätte ja kes jooksis aeglasemalt kui teised.
Nüüd tõuseb ta püsti nõtkelt nagu kass, astub ühe kindla, pehme sammuga katuseservale.
Ta hüppab, enne kui jõuab midagi mõelda, pea ees alla, nagu sukelduks sooja, läikivate külgedega kaladest kihisevasse vette.”
See ta on – üks täiesti tavaline noor soome mees Aslak, kes on just tulistanud Helsingi kõrghoone katuselt inimesi. “Kui aeg saab otsa” on Aslaki lugu, lugu, kuidas piltilusast lapsest, kes vastas naeratusele alati naeratusega ja muutis nagu võluväel kõik enda ümber kuidagi paremaks, saab terrorist. Aga see on ka Aslaki õe Aava lugu, lugu tüdrukust, kes armastas üle kõige maailmas oma venda Aslakit, kasvas suureks, õppis arstiks ja aitab Al Shabaabi hirmu all elavas Ida-Aafrikas vaeseid. See on ka teda abistava somaallase Bahdooni lugu, kelle lapsepõlvesõber liitus Al Shabaabiga ja pääses (lõpuks ometi) enesetaputerroristide rühma. See on Aslaki ja Aava ema lugu, kõikide nende vaikivate emade ja õdede lugu, kes mingi määratlemata tunde ajel on alati lugenud uudiseid mitte hirmus, et nende laps (või vend) on maha lastud või alla aetud, vaid hirmus, et ta on ise tulistaja või allaajaja. Lõpuks see juhtub, see on ootamatu, aga ometi… ei ole see ootamatu.
“Kui aeg saab otsa” koosneb paralleelsetest häältest ja kõikidel lugudel on augud sees. Hirvonen esitab küsimusi, aga ei anna (vähemalt mitte lõplikke) vastuseid, miks nii läks. Ta ei anna midagi peale õhkõrna lootuse, et alati (isegi kõige viimasel hetkel) on võimalik valida, panna (enne päästikule vajutamist) relv käest ja heita end rongi alla või… minna ja osta putkast moosipirukas. Õppida arstiks. Või kelleks iganes. Minna igal hommikul alandlikult tööle nagu need Ida-Aafrika naised, nagu Aava ja Aslaki vanaema, ka siis, kui see tundub täiesti mõttetu, ka siis, kui mõnel teisel ajal võinuks saada hoopis kirjanikuks või arhitektiks või ooperilauljaks või baleriiniks või fotograafiks või… Aga just sel ajal ja selles kohas ei saa, kuigi nii väga tahaks. Tahaks ära. Moskvasse. Või Pariisi. Lihtsalt ära. Minema. Enamasti ei saa, ei pääse, mõnikord jälle pääseb ka, aga valida tuleb ikka ja see on (võib olla) ohtlik. Tahaks ju nii väga oma kõrkuses kohe kogu maailma korda teha, mitte igal hommikul alandlikult tööle minna.
Hirvonen ei näe mingit võimalust selliseid valikuid vältida, ta ei osuta ka süüle, ei ühiskondlikule ega isiklikule, ei üritagi seda. Nii lihtsalt on. Igal ajal on aeg liigestest lahti ja nõuab paikapanemist, isegi 21. sajandi hedonistlikus Euroopas, kus hingepiinad on eelisõigusega inimese ängistus. “Väikese vähemuse oma, kes on harjunud sellega, et unistused võivad täide minna ja neid võib täide viia, ja kui see ei õnnestu, siis võib nõuda paremat. Selle vähemuse oma, kes võib öelda “kõik sõltub iseendast” või “heade inimestega juhtub häid asju” ilma vähimagi irooniata ja kes kaotab tegutsemisvõime, kui satub olukorda, kus juhtub pidevalt halbu asju ja sinust endast ei sõltu õieti miski.”
Kõlab kaunis ohtlikult, kas pole?
Kirjakoi 