Üks isepäine geenius paneb internetti seadme skeemi, mille valmistamine on jõukohane igale tattnokale. Lapsed üle maailma hakkavad seda valmistama ja kohe ka haihtuma. Selgub, et sellega saab rännata meie Maa paralleelmaailmadesse. Maailmu paistab olevat lõputult. Neid saab läbida kindlas järjekorras, mitte et põrutad meie Maalt otse Maale nr 32. Teistel Maadel ei paista inimesi olevat (kuigi enamustel on evolutsioon uusi liike tekitanud). Rändamise ja koloniseerimise piirid tulevad põhiliselt sellest, et ühest maailmast teise ei saa vedada metalli (kõik muu liigub ainult koos inimesega) ja inimestel on pärast “astumist” veidi aega väga paha olla.
Raamatu peategelane on noormees, kellel ei ole paha olla. Tal ei ole tegelikult isegi maailmast maailma astumiseks seadet vaja. Noormehele teeb pakkumise inimese õigused saanud ülirikas ja mõjukas tehisintellekt, et minna koos kaugemaid paralleelmaailmu avastama.
Stephen Baxter ja Terry Pratchett tunduvad mulle nii erinevad kirjanikud, et ei osanud sellest koostööst õieti midagi oodata. Fantasy-naljamees Pratchett ja ülimastaapse, tõsise, teadusliku kosmoseulme Baxter. Aga välja tuli. Minu arust on “Pikkmaa” üsna omanäoline ulmekas, milles on huvitavad tegelased ja mõnus avaruse ja avastusteootuse tunne. Mingit tugevat lugu ei ole, peategelased lihtsalt rändavad ilmast ilma ja otsivad lahendusi vahepeal tekkinud mõistatustele. Lõppu ka ei ole, aga raamatul on järjed. Igavamad osad olid need, mis kirjeldasid, milliseid kolooniaid inimesed naabrusmaadesse rajama hakkasid, kui võimalus tekkis. Sellist uue koloonia rajamise ulmet on juba piisavalt loetud ja need kipuvad kordama puritaanide Ameerika asunduste rajamist. Et ikka palju tööd ja lihtne elu. Õnneks oli seda osa vähem. Väga meeldis mulle introvertsuse tunnustamine. Peategelane ei talunud meie maailma inimeste hulka. Kohe ängistus tekkis. Seepärast eelistas ta hulkuda üksi kaugetes maailmades. Mis ei tähenda, et talle inimesed ei oleks meeldinud. Kui aga sinna, kus ta parajasti kolas, hakkasid tekkima suuremad asundused, liikus ta mujale. Mõistan sajaprotsendiliselt.
Sobis ka raamatu vorm – avastusretk. Kusagil ei peatutud kaua, muudkui edasi. Selles oli vanade maadeavastajate reisikirjade hõngu.
Kes nüüd muretsema hakkab, et äkki on liiga imelik raamat, ärgu kartku. Suur lugu on samuti olemas. Selgub, et on veel vähemalt poolintelligentseid rasse, kes oskavad maailmade vahel rännata ja et need põgenevad peategelastele vastassuunas. Järelikult on sealt midagi halba tulemas.
Kirjakoi 