Robert Kurvitz “Püha ja õudne lõhn”

Ausalt öeldes ei teadnud ma Robert Kurvitza kohta enne muud, kui et ta on mõni aastat tagasi Sirbi ülevõtmiskatsega suurt kõmu tekitanud rühmituse ZA/UM liikmega. Ähmaselt meenub, nagu oleks Kender teda vanadele kirjanikepeerudele eeskujuks toonud. Kokkuvõttes kartsin, et mind ootab vihane ja mässav soga, millest tuleb end jõuga läbi vedada. Eelarvamused. Tegelikkus oli ülimalt meeldiv.

Esiteks oli olemas väga põnev lugu. Paarkümmend aastat enne raamatu algust on Rootsi-laadsel maal kaduma läinud neli ühe ministri tütart. Kolm peategelast, omaaegsed tüdrukute koolivennad, üritavad omal käel juhtumit endiselt lahendada. Mul on kõrini Eesti kirjanike autobiograafiatest, mida nad ilukirjanduse sildi all pakuvad. Tahan, et kirjanik suudaks välja mõelda loo ja Kurvitz oli sellega suurepäraselt hakkama saanud. Suur pluss.

Teiseks on välja mõeldud vähemalt sama põnev ja hoolikalt konstrueeritud ulmemaailm. Alguses paistab, et tegevus toimub tänapäeva Rootsis, kuid vähehaaval selgub, et meie maailm see ei ole. Riikidel on teised nimed, kuigi geograafia paistab meiega sarnane ja rahvad on äratuntavad. Seda maailma, mis nagunii vangub maailmasõja serval, vallutab servadest hall. Mis on halli sees või taga, ei tea täpselt keegi, aga elu, nagu meie seda teame, küll mitte.

Kolmandaks elasid selles meeldejäävad tegelased. Alguses ma ei teinud neil kõigil küll vahet, sest nimed olid imelikud. Alles raamatu lõpuks olid nad muutunud pärisolenditeks. Nüüd, nädal hiljem on nad mul peas endiselt alles ja on isegi klaarimaks muutunud. Vahel ma mõtlen nende peale.

Tekst on dünaamiline ja lugu, tegelase ning maailm täiendavad üksteist. Vähehaaval liigub rõhk tüdrukute kadumise loolt ja keskseks saab veider maailm ise. Nii et pigem ulmekas kui krimka, mis on hea.

Peale selle on Kurvitza tekstil stiil. Laused on poeetilised ja igaüks näib ütlevat rohkem kui esmapilgul paistab. Lugu ei ole lineaarne, vaid koosneb ajas segi paisatud tükkidest. See tõmbab küll lugemistempot maha, aga annab “Twin Peaksi” efekti – kõigepealt mõtled, et tühipaljas jaburdus, siis hakkad kahtlustama, et selle taga on sügav mõte, tuleb see vaid hoolikamalt üle vaadata (lugeda). Ja jääb siiski võimalus, et autor ei taha ridade vahel tegelikult midagi öelda ja itsitab pihku, vaadates, kuidas andunud fännid teosest olematut elu mõtet otsivad.

Nora Ikstena “Neitsi õpetus” LR 2011 nr 13-14

Betti Alveril räägib vihm ladina keelt. Nora Ikstenal räägib vihm liivi keelt. Miks panevad kirjanikud vihma surnud keeli rääkima? Ja kas need sel juhul üldse ongi surnud?

Vist mitte, kuni on neid, kes räägivad küll elavate keeles, aga mõistavad ka vihma juttu ja sellest lugusid vestavad. Tõsi – eks see ole nii kõikide surnutega, olgu need keeled, inimesed või majad, ja selle vastu ei saa. Maailm muutub, keegi on selle kõik välja mõelnud. Tegelikult ei muutu suurt midagi.

Kõik ootavad, et tuleks keegi ja viiks neid Pariisi. Või Moskasse. Ja mitte üksnes ei viiks, vaid ostaks neile sealt hinge, sest raha eest saab ju kõike. Aga need, kes enam ei kuule ümberringi oma ema ja isa keelt, mida ootavad nemad?

Neil ei ole ju enam midagi oodadata ega loota.

Ega see nüüd mingi mõistlik ja arusaadav raamatu kokkuvõte ole, aga kuidagi teisiti ma seda kirjeldada ei oska. Selles siin on vähemalt mingisugune iseloomustav meeleolu.

“Emapiima” Bambi on ka selles raamatus. See hamster, kes sõi oma lapse ära, et see ei peaks puuris elama, ja üldse kõik muu ka. Õieti ongi “Emapiim” ja “Neitsi õpetus” üks ja seesama lugu. Mingis mõttes on “Emapiim” pilt (pigem pildi fragment) ja “Neitsi õpetus” raam. Selles, et raam tükk aega enne pilti valmis saab, ei ole midagi imelikku. Nagu ka selles, et raam on miskipärast huvitavam ja terviklikum, palju-palju parem kui pilt ise.

“Emapiima” lugedes meenus miskipärast “Seitsmes rahukevad” ja Luigest ei saanud mööda ka “Neitsi õpetuse” puhul, aga see meenutas “Ajaloo ilu” – midagi on neist ühist. Võttestik, aga eelkõige elugrammatika kõigi oma käänete, isikute, arvude ja aegadega.

Mõnes mõttes meenutab see raamat ka Õnnepalu “Klaasverandat” – oleks justnagu luuletus, aga ei ole ka, aga mitte ainult sellepärast. Muster on sama ja sama grammatika.

“Neitsi õpetust” on võrreldud ka T. S. Elioti “Ahermaaga” ja mis seal salata – kannatab võrdluse välja küll.