Inga Gaile “Klaas” LR 2018 nr 12-14

inga gaileDoris Lessing on öelnud, et just kirjanikel on loomu poolest suurem võime massiemotsioonidest ja sotsiaalsetest oludest lahti öelda. Inimesed, kes pidevalt vaatlevad ja jälgivad, muutuvad vaadeldava ja jälgitava kriitikuks. Lessing näeb kõigi maade kirjanikke ühe tervikuna, peaaegu organismina, mille on ühiskond välja arendanud enesevaatluse vahendiks.

Inga Gaile “Klaas” on kahtlemata üks neid enesevaatluse tekste, seda teravam, et ta on tagasivaateline – pilk on selgem. Gaile vaatleb Läti 1930ndaid aastaid, aega, mil kõik oli (justnagu) hästi, valitses küllus ja kord ning… võrsusid eugeenika ahvatlevad ideed, et oleks veel rohkem küllust, veel rohkem korda. Muide, Eestis sundsteriliseeriti 1930ndatel teadaolevalt 41 inimest.

Ei, Eestist ei kirjuta Gaile muidugi ridagi. Ta kirjutab Lätist. Ja muretseb, sest on 1930ndate lõpu meeleolusid tajunud ka nüüdisaja Lätis.

Eneesevaatluse vahendida – või kuidas see nüüd oligi – ei saa ta muidugi teha muud, kui see kõik üles kirjutada ja loota ning lõpetada oma romaan: “Lõvide kõrval pingil istub noor tütarlaps, maainimese moodi riides, komps jalge juures maas.

Ja loeb raamatut.”

Advertisements

José Saramago “Tujukas surm”

Tujukas surmJärgmisel päeval ei surnud enam keegi.

Milline suurepärane lause, alustamaks romaani! Ja edasi? Ma parem ei kordaks seda, kordamiseks oleks iga järgmine liiga pikk ja mitte ainult. See oleks tüütu.

Mulle ei meeldi motod, needki on tüütud, aga “Tujuka surma” motot oleks põhjust siinkohal korrata: “Kui mõtleksid näiteks rohkem surmast, siis oleks tõeliselt veider, kui seda tehes ei hoomaks sa uusi pilte, uusi keelelisi välju.” Justament! Need keelelised väljad!

Fosse muidugi on läinud veel kaugemale kui Saramago, ega suurt edasi enam minna olegi. Piir tuleb ette. Omamoodi on siiski võluv uidata neil väljul, kui see ka ajuti tüütab, kuigi siis jälle ei tüüta ka. Ei saa kõrvale jätta, et Saragamo on ikkagi nobelist. Geniaalselt rikutud keele tüütus, miks ka mitte!

Miks ka mitte tuletada meelde, et sõnade puhul ei ole ettevaatlikkus kunagi liiast, need võivad sama kergesti meelt muuta kui inimesed. Või surm, kes võib ilmuda lilla kirjaümbrikuna, mille ulatab teile postiljon, ööliblika tiibade kahinal või piltilusa noore naisena, keda te pole kunagi kohanud, aga ometi olete temaga koos muusikat kuulanud.

Meie-vormi, meid jutustajana ei maksa muidugi alahinnata. Isegi kui usin lugeja aimab, kes lugu vestab, ei saa ta selles kunagi lõpuni kindel olla. Alati jääb mingi kahtlus, mingi muu võimalus. Kui me just lillat tinti ei kasuta, aga seda ei ole me teinud. Miks me peaksime?!

PS Tegelikult on see üks täiesti pöörane lugu. Kui Modiano kõrvale jätta, siis ma ei tea, kas ma olengi varem midagi nii head lugenud.

Peale selle on see lugu ring – algab ja lõpeb ühe ja sama lausega.

Philippe Delerm “Väikesed naudingud”

väikesed naudingudHarva on midagi, mis oma headuses tõeliselt üllatab, näiteks Alessandro Baricco “Siid” – see on ikka täitsa imelik, et ma lugesin “Siidi” alles kuusteist aastat pärast selle ilmumist.

Kuusteist aastat, see on ju ilmatu pikk aeg! Selle aja jooksul peaks jõudma ühe väärt raamatu mitu-setu korda üles leida.

No vot, aga “Siidi” ma ei leidnud ja “Siidita” ei oleks ma leidnud ka “Väikesi naudinguid”.

See oli ka täitsa imelik, kuidas ma rääkisin Malliga “Siidist” ja tema hakkas rääkima “Väikestest naudingutest” ja sinnapaika see jäi. Siis – tüki aja pärast – rääkisin ma Ailiga “Siidist” ja tema hakkas rääkima “Väikestest naudingutest” ja selle peale ma läksin ja laenutasin “Väikesed naudingud” – neliteist aastat pärast nende ilmumist. No on ikka lugu!

Nagu “Siid” on ka “Väikesed naudingud” raamat, mis peaks kindlasti kodus olema, sest see on lihtsalt nii ilus. Kui seda on tõepoolest Prantsusmaal müüdud üle miljoni eksemplari ja tõlgitud kolmekümnesse keelde, siis on lootust, et sõdasid enam ei peeta. Või just peetakse, mine tea. Aga et inimestele, kohe päriselt ja kohe väga paljudele, meeldivad lihtsad ja ilusad asjad, see tekitab kuidagi hea tunde. Ei saa ju olla, et kõik need miljon prantslast on kirjandusfriigid!

Sest “Väikesed nadingud” ongi väikesed naudingud – õunte lõhn, herneste lüdimine, sügisene kampsun, telesaade, mis maitseb nagu vesi piparmündisiirupiga, märjaks saanud espadrillid, põldmarjad, millega koos pöörata kitsukesel metsateel sügisesse, päikesesoojad mullased tomatid, pühapäevaõhtu, mis on kokku kõik pühapäevaõhtud ja vannivee pinnale ilmub fotosid, hommikune ajaleht, mis kinnitab, et maailm on ikka samasugune ja päeval pole pihtahakkamisega kiiret, klaasike portot, mille iga sõõm maitseb valede järele, ootamatu küllakutse – elu on paigale jäänud, ta kutsuti ootamatult külla…

Jah, paljud neist väikestest naudingutest on vist kadunud, on ainult mälestus või mälestuse mälestus – telefoniputka, vana rong, võib-olla isegi Agatha Christie romaanid. Kes neid ikka enam loeb? Ja muidugi kaleidoskoop! Kas kusagilt saab veel kaleidoskoopi?

Kui ma peaksin elama, noh ütleme nii… 89aastaseks, siis ma tahaksin sünnipäevaks kaleidoskoopi – näpuotsatäit õnne, mida ettevaatlikult hoida nimetissõrme ja pöidla vahel!

 

 

 

Doris Lessing “Vanglad, milles me vabatahtlikult elame” LR 2018 nr 22

lessingPealkiri on väga täpne. Vanglad, milles me vabatahtlikult elame. Tõepoolest.

Viis esseed. Mõjusid väga… vabastavalt. Isegi uudiseid loed nagu kuidagi teise pilguga. Oleks, et see nüüd kestaks.

See kõrvalpilk, mida Lessing soovitab, on väga tervendav. Katsuda kuidagi erapooletult mõtelda, kuidas meie peale tulevikus mõeldakse. Ja püüda mitte mõtelda, et teid ootab hukatus, meid pääsemine. Ikka lähed ju aeg-ajalt kellegagi vaidlema, eks ole.

Grupiteadvused, see on muidugi hirmutav. Aga samas inimlik. Anda endale aru, et nii ongi ja ainus võimalus seda vältida, vähemalt püüda vältida, on aru anda. Et meile on omane käske täita ja tegelikult me naudime sõjapidamist. Ma ei arva tingimata, et Lessing igas punktis absoluutset tõde kuulutaks, ilmselt ei arvanud ta seda ka ise, aga erakordselt huvitavat mõtteainet pakuvad need esseed igatahes.

Martini “Identiteedimärgid” kavatsen ma nüüd küll mingil ajal ette võtta. Tõenäoliselt ei ole see nii lihtne lugemine kui Lessing, see on täitsa imelik, et Lessing on nii lihtne, aga kollektiivsetest identiteetidest tahaks natuke rohkem teada küll.

PS Martin on Martin Ehala.

Jussi Adler-Olsen “Poiss varjust”

poiss varjust“Poiss varjust” on viies osa Adler-Olseni Q-osakonna sarjast ja esimene, mille kohta ma ei saa ütelda, et see mulle meeldis. Üks kahest – kas on Adler-Olsen äkitselt viletsamini kirjutama hakanud või on tõlge tõepoolest nii kehv, kui mulle tundus.

Iseenesest pole ju viga, lugu oleks nagu põnev, kuigi hulk aega lahendatakse mingit juhtumit, mis tõenäoliselt jäi eelmises raamatus pooleli, aga millest ma mitte midagi ei mäletanud. Aga no seda tuleb kriminaalromaanide puhul ikka ette, elame üle.

Teiseks – ükskõik kui leebeks ma ennast sundisin, brokaadkardinad, eks ole, keegi pääses puhta nahaga ja liiklus on aktiivne nagu sipelgapesa – lõpuks ikka saab leebus otsa.

Justkui Assad oleks tõlkinud, aga erinevalt Assadi repliikidest ei ole sellised eksimused põrmugi naljakad. Ja Assadi eelmistes osades nii vaimukad repliigid ei ole “Poisist varjust” üldse naljakad. Vähemalt mitte nii naljakad.

Nii et ma tõesti ei tea, kelle kraesse see kõik nüüd keerata. Iseenda, autori, tõlkija või toimetaja omasse.

Ane Riel “Vaik”

vaik“Vaik” on valitud tunamullu Taani parimaks põnevusromaaniks, samal aastal pälvis ta Põhjamaade kriminaalkirjanduse auhinna. Tegelikult imelik, sest ma ei peaks teda üheks ega teiseks.

Tõsi, esimene lause võiks viidata mõlemale: “Valges toas oli pime, kui isa mu vanaema ära tappis.” Aga samamoodi võiks alata ükskõik missugune Soome, Norra või Taani romaan. Rootsi oma ehk mitte, rootslaste jaoks oleks see liig, nemad on natuke saksikud nagu eestlasedki.

“Vaik” on romaan saarest, pimedusest, mis saab täis, ja vaikusest, mis saabub, kui sõnad süüakse ära, ning sellest, mis siis saab.

Normaalsus, see mida me oleme harjunud pidama elementaarseks, on habras. Me kõnnime oma (noh, peaaegu) kaljukindlana tunduvas normaalsuses nagu pingul köiel, mis võib iga hetk katkeda. Või vääratab jalg. Enne kui arugi saad.

Kurja võib teha kurja soovimata, lihtsalt… muud ei jää üle. Hea ja kurja piiril laiutab soo.

Nii et üks puhas Põhjamaade romaan, aga kuidagi ebamugavam. Veel ebamugavam, ma mõtlen. Ebamugavam kui tavaliselt. Kes see ikka tahaks nii väga vaadata lahtist haava. Isegi kui see on teataval määral esteetiline.

Ülo Mattheus „Tema salajane palve“

temasalajane Näide Loomingu Raamatukogu silmaringi avardavast mõjust. Enne selles sarjas ilmunud „Vabanemist kuulmise läbi“ ei teadnud ma üldse, et ta ka kirjanik on. Aga nüüd oskasin Mattheuse järgmise raamatu „Tema salajase palve“ juba lugemisjärjekorda panna.

Peategelane Pawo Karpo on Tallinnas ajakirjanik ja raamat algab sellega, et peatoimetaja saadab ta laupäeva õhtul objektile. Selgub, et liiklusõnnetuses on surma saanud linnapea ja veel inimesi. Samal ajal jõuab üks Tiibeti nõid Chöje Drolkar arusaamisele, et Pawo Karpo on ümbersündinud laama. Sellest hetkest Pawo elu muutub. Näiteks saab ta surnutega rääkida (mis niiviisi viga kõva lugu teha – linnapea vaim lööb salatsemisele käega ja räägib, kuidas ta sai hiinlastelt ilge hunniku altkäemaksu. Pawo paneb kõik lehte). Tal hakkavad käima veidrad külalised, kes osutuvad Tiibeti jumalateks või millekski sarnasteks. Aga Pawo tähelepanu on suunatud ainult Hannale, liiklusõnnetuse ohvrile, kes vaagub elu ja surma vahel ja kes Pawosse armub. Pawo saab teada, et naise koomast väljatoomiseks peab ta hirmsal kombel ja õigesti palvetama.

See on raamatu esimene pool ja on läbinisti äge. Mattheusel on mõnus ja selge stiil, ta saab loo ohjamisega hästi hakkama, mis ei olegi nii iseenesestmõistetav, eriti kui müstitsism ja argi-Tallinn segunevad. Teine pool oli minu jaoks igav. Seal on Pawo juba Tiibetis ja kogeb igasuguseid meeliülendavaid asju. Kui huvitav see saab olla. Raamatu kokkuvõttes on aga kindlasti meeldiv üllatus.