“Vaik” on valitud tunamullu Taani parimaks põnevusromaaniks, samal aastal pälvis ta Põhjamaade kriminaalkirjanduse auhinna. Tegelikult imelik, sest ma ei peaks teda üheks ega teiseks.
Tõsi, esimene lause võiks viidata mõlemale: “Valges toas oli pime, kui isa mu vanaema ära tappis.” Aga samamoodi võiks alata ükskõik missugune Soome, Norra või Taani romaan. Rootsi oma ehk mitte, rootslaste jaoks oleks see liig, nemad on natuke saksikud nagu eestlasedki.
“Vaik” on romaan saarest, pimedusest, mis saab täis, ja vaikusest, mis saabub, kui sõnad süüakse ära, ning sellest, mis siis saab.
Normaalsus, see mida me oleme harjunud pidama elementaarseks, on habras. Me kõnnime oma (noh, peaaegu) kaljukindlana tunduvas normaalsuses nagu pingul köiel, mis võib iga hetk katkeda. Või vääratab jalg. Enne kui arugi saad.
Kurja võib teha kurja soovimata, lihtsalt… muud ei jää üle. Hea ja kurja piiril laiutab soo.
Nii et üks puhas Põhjamaade romaan, aga kuidagi ebamugavam. Veel ebamugavam, ma mõtlen. Ebamugavam kui tavaliselt. Kes see ikka tahaks nii väga vaadata lahtist haava. Isegi kui see on teataval määral esteetiline.
Kirjakoi 