Harva on midagi, mis oma headuses tõeliselt üllatab, näiteks Alessandro Baricco “Siid” – see on ikka täitsa imelik, et ma lugesin “Siidi” alles kuusteist aastat pärast selle ilmumist.
Kuusteist aastat, see on ju ilmatu pikk aeg! Selle aja jooksul peaks jõudma ühe väärt raamatu mitu-setu korda üles leida.
No vot, aga “Siidi” ma ei leidnud ja “Siidita” ei oleks ma leidnud ka “Väikesi naudinguid”.
See oli ka täitsa imelik, kuidas ma rääkisin Malliga “Siidist” ja tema hakkas rääkima “Väikestest naudingutest” ja sinnapaika see jäi. Siis – tüki aja pärast – rääkisin ma Ailiga “Siidist” ja tema hakkas rääkima “Väikestest naudingutest” ja selle peale ma läksin ja laenutasin “Väikesed naudingud” – neliteist aastat pärast nende ilmumist. No on ikka lugu!
Nagu “Siid” on ka “Väikesed naudingud” raamat, mis peaks kindlasti kodus olema, sest see on lihtsalt nii ilus. Kui seda on tõepoolest Prantsusmaal müüdud üle miljoni eksemplari ja tõlgitud kolmekümnesse keelde, siis on lootust, et sõdasid enam ei peeta. Või just peetakse, mine tea. Aga et inimestele, kohe päriselt ja kohe väga paljudele, meeldivad lihtsad ja ilusad asjad, see tekitab kuidagi hea tunde. Ei saa ju olla, et kõik need miljon prantslast on kirjandusfriigid!
Sest “Väikesed nadingud” ongi väikesed naudingud – õunte lõhn, herneste lüdimine, sügisene kampsun, telesaade, mis maitseb nagu vesi piparmündisiirupiga, märjaks saanud espadrillid, põldmarjad, millega koos pöörata kitsukesel metsateel sügisesse, päikesesoojad mullased tomatid, pühapäevaõhtu, mis on kokku kõik pühapäevaõhtud ja vannivee pinnale ilmub fotosid, hommikune ajaleht, mis kinnitab, et maailm on ikka samasugune ja päeval pole pihtahakkamisega kiiret, klaasike portot, mille iga sõõm maitseb valede järele, ootamatu küllakutse – elu on paigale jäänud, ta kutsuti ootamatult külla…
Jah, paljud neist väikestest naudingutest on vist kadunud, on ainult mälestus või mälestuse mälestus – telefoniputka, vana rong, võib-olla isegi Agatha Christie romaanid. Kes neid ikka enam loeb? Ja muidugi kaleidoskoop! Kas kusagilt saab veel kaleidoskoopi?
Kui ma peaksin elama, noh ütleme nii… 89aastaseks, siis ma tahaksin sünnipäevaks kaleidoskoopi – näpuotsatäit õnne, mida ettevaatlikult hoida nimetissõrme ja pöidla vahel!
Kirjakoi 