Inga Gaile “Klaas” LR 2018 nr 12-14

inga gaileDoris Lessing on öelnud, et just kirjanikel on loomu poolest suurem võime massiemotsioonidest ja sotsiaalsetest oludest lahti öelda. Inimesed, kes pidevalt vaatlevad ja jälgivad, muutuvad vaadeldava ja jälgitava kriitikuks. Lessing näeb kõigi maade kirjanikke ühe tervikuna, peaaegu organismina, mille on ühiskond välja arendanud enesevaatluse vahendiks.

Inga Gaile “Klaas” on kahtlemata üks neid enesevaatluse tekste, seda teravam, et ta on tagasivaateline – pilk on selgem. Gaile vaatleb Läti 1930ndaid aastaid, aega, mil kõik oli (justnagu) hästi, valitses küllus ja kord ning… võrsusid eugeenika ahvatlevad ideed, et oleks veel rohkem küllust, veel rohkem korda. Muide, Eestis sundsteriliseeriti 1930ndatel teadaolevalt 41 inimest.

Ei, Eestist ei kirjuta Gaile muidugi ridagi. Ta kirjutab Lätist. Ja muretseb, sest on 1930ndate lõpu meeleolusid tajunud ka nüüdisaja Lätis.

Eneesevaatluse vahendida – või kuidas see nüüd oligi – ei saa ta muidugi teha muud, kui see kõik üles kirjutada ja loota ning lõpetada oma romaan: “Lõvide kõrval pingil istub noor tütarlaps, maainimese moodi riides, komps jalge juures maas.

Ja loeb raamatut.”

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s