Aki Ollikainen “Must muinasjutt” LR 2017 nr 11-12

ollikainen“Kusagil lähedal, kasepuu alumisel oksal istub mõrtsuka vaim. Mees ja naine seda ei näe, suvise varahommiku esimesed päikesekiired paistavad sellest läbi, see muutub linnuks, sööstab kiljatades läbi lehtede ja kaob enne lõplikku päikesetõusu.”

Kui üks romaan juba esimesel leheküljel niimoodi üllatab, niisuguse kujundiga, siis peab see olema üks hea romaan. Tegelikult on see üks paras eklektika, isegi niivõrd, et pärast läbilugemist lappasin teda ja püüdsin tegelasi kuidagimoodi mingisse süsteemi paigutada. Kes on kelle vana(vanaisa) ja nii edasi. Õnnestus. Lõpuks õnnestus. Vist.

“Ja mina heitsin paadisillale pikali, vaatasin tähti, need tundusid laskuvat aina allapoole, justkui oleks öö oma võrke sisse lasknud ja meid alati hommikuti alamõõdulistena tagasi kasvama visanud.”

Niisuguseid üllatavaid kujundeid “Must muinasjutt” igatahes pakub. Öö. Vesi. Udu. Kalad. Võrk. Allikas. Tattarisuo allikas, kust leitakse pöial. Käelaba. Pea.

“Paistis täitsa sedamoodi, nagu oleks jääaugust võetud särg ja taevasse visatud. Seal oli ta siis hõbedaste külgede helkides värisenud nagu viimane jumal, ja suured kuused olid kummardunud tema silma, mis oli kuu.”

Pole siis ime, et sellisesse maailma, soosse, kipub inimene ära eksima ja avastama lõpuks, et soo, kus ta on ekselnud, ei ole üldse õige soo, on täitsa vale, kellegi teise, mitte tema enda oma. Ja kui see ka oleks oma. Ega see midagi muudaks. Välja nagunii ei pääseks. Lihtsalt teaks siis, et eksled omas.

“Must muinasjutt” on üks süngemiad romaane, mis ma olen lugenud. See ei jäta vähematki lootust, ei paku ühtegi lahendust, see isegi ei selgita midagi, ei nimeta mitte ühtegi põhjust. Isegi mitte paratamatust põhjusena. Paratamatus, muide, võib olla väga lohutav.

“Mustas muinasjutus pole ka seda, aga miks peakski. Muinasjutt ei seleta ju kunagi midagi. See on lihtsalt üks lugu. Ja ei mingit, kui nad veel surnud ei ole, siis… Sest nad on surnud. Kõik. Ja kui ka ei oleks, ei muudaks see midagi.

“Must muinasjutt” on romaan lagunemisest, ühiskonna, suguvõsa, perekonna ja üksikisiku (mehe) lagunemisest: “… ja ma olen tuli, mis kõrvetab mu kõige armsamaid.”

“See oli selline öö, mis ei lõppenud kunagi. See muudkui kordus, kuni päevad olid kõigest tänavalaternad pikali pimedal tühermaasirgel, mis lõputult jätkus.”

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s