Ransom Riggs “Miss Peregrine’i kodu ebaharilikele lastele”

Minategelane Jacob on noor ja tavaline ameerika kutt jõukast perekonnast. Tema lapsepõlve kõige värvikam kuju oli vanaisa Abe, kes oli võidelnud Teises maailmasõjas ja kes rääkis kokku lugusid, mille võimalikkust sai uskuda ainult laps. Näitas näiteks vana mustvalget fotot tüdrukust, kes muidu nagu tüdruk ikka, aga hõljub maa kohal. Või fotot ilma inimeseta püsti seisvatest riietest (nähtamatu poiss) või poisist, kelle suust lendavad välja mesilased. Neid kõiki lapsi väitis vanaisa end tundnud olevat, kui elas Teise maailmasõja ajal pagulasena Walesi saarel miss Peregrine’i lastekodus.
Jacob oli need lood juba ammu fantastika hulka arvanud, kui vanaisa Abe suri hirmsat surma. Ametlikuks põhjuseks said metsikud koerad, Jacob oli aga surmapaiga lähedal vilksamisi näinud seletamatut koletist ja ta otsustab vanaisa lapsepõlve saladuse lahti harutada.
Ta keelitab ornitoloogist isa kaasa ja peagi on nad kõledal ja eraldatud Walesi saarel. Veel mõni imepärane seiklus ja poiss leiabki vanaisa lapsepõlvekaaslased, kes on just nii ebaharilikud, nagu vanaisa neid kirjeldas. Selgub, et neil läheb teda väga vaja.
See raamat töötab tänu mustvalgetele vanadele fotodele. Selliseid on terve internet täis ja leiab neid enamiku inimeste perekonnaalbumitest ja pööningutelt. Küllap on kõik tähele pannud, et vanadel fotodel näevad inimesed välja ühtaegu ebaloomulikult realistlikud ja samas kuidagi valed, nagu oleks tegemist mitte inimeste, vaid inimesesarnase rassi esindajatega. Riggs on sellistest fotodest ammutanud kaudset ja otsest inspiratsiooni. Raamatu peale on 44 vana ja veidrat fotot, mis igaüks kirjeldab loo konreetset tegelast või situatsiooni. Ja Riggsil on õnnestunud oma looga esitada nende fotode taga aimduv unenäolisus, milles on kõrvuti tugev reaalsusetunne ja fantaasiamaailm. See lummab, kuigi seiklused, millesse ebaharilikud lapsed satuvad, on pigem alla keskmise, nii et järge ei viitsi ma ilmselt välja otsida. Tegelased jäävad ka lamedaks, neid defineerib enamasti üks üleloomulik omadus, näiteks tüdruk, kes tõstab raskusi või, see, kellel oli suu kuklas, aga ka see lugedes väga ei häiri.Tegemist on lasteraamatuga ja selle jaoks on siin karaktereid küllaga.
Metsavana kiristas Goodreadsis hambaid, et kangelase asemel on peategelaseks mingi hale äpu. Mulle see sobis, sest sellisega suutsin ma lihtsamini samastuda. Tore ju on, et avastad hoopis teise maailma, aga mida teha, kui sinnajäämine tähendab sisuliselt enda maapealsele elule kriipsu pealetõmbamist? Kahju ju vanematest, kes arvavad, et oled surma saanud. Ja ülikool jääb käimata ja tööalane karjäär tegemata. Jacob tegeleb nende küsimustega väga tõsiselt.
Kokkuvõtvalt, “Miss Peregrine’i kodu ebaharilikele lastele” on peajagu üle teistest uuematest laste- ja teismeliste ulmekatest, mis mulle kätte on sattunud.