See oli vist esimene Dicki romaan, mida ma lugesin ja siiani üks suurematest lemmikutest. Sisu on muidugi üks paras tohuvabohu, mis ei moodusta eriti harmoonilist tervikut, aga komponendid on vägevad! Millalgi 21. sajandil, pärast laastavaid ilmasõdasid kristlaste, juutide, kommude ja kellega iganes veel on maailm ühe mütsi all. Valitsev ideoloogia on relativism ehk kellelgi pole õigust teisele oma seisukohti peale suruda, religioon on paha ja lähtuma peab ratsionaalsest ja teaduslikust. Polekski ehk halb, kui mitte seda korda ei hoiaks karm salapolitsei ja rahva sekka ei poeks rahulolematust.
Sõjad on kaasa toonud mutandid ja üks neist, Jones, näeb ühe aasta tulevikku. Või nagu ta ise seda kirjeldab – tunne on, et vaim elab olevikus ja keha üks aasta minevikus. Selline elu on paras piin, sest ta on aru saanud, et tulevikku ta muuta ei suuda. Ta teab, et kuigi elu paistab sõjajärgsel Maal troostitu, on päris hullud ajad veel ees. Võimudele on ta pinnuks silmas, sest kuidas sobitada oraaklivõimetega tüüpi valitsevasse paradigmasse. Kuidas sellisest mehest üldse jagu saada, kes teab ette, mis temaga juhtub? Varsti ongi Jones võimul.
Segage sellesse kompotti veel salapärased võõrad eluvormid ja eluks Veenusel aretatud inimmutandid ja võite kindlad olla, et PKD küpsetab sellest midagi erilist.
Kirjakoi 