John Varley “The Ophiuchi Hotline”

See John Varley 1977. aastal ilmunud lühemapoolset ulmeromaan on esimene romaan tema kaheksa maailma sarjast ja kohane on seletada, mis maailm see selline on.
Tegevus algab 27. sajandil. Inimkond on Sissetungijate poolt Maa pealt minema kupatatud ja kolinud Päikesesüsteemi teistele taevakehadele. Sissetungijatest teatakse suhteliselt vähe, näinud on neid vist ainult paar-kolm inimest. Aga on teada, et tegemist oli meiega võrreldes üliarenenud tsivilisatsiooniga, kes ei hakanud meie pärast isegi käsi verega määrima. Nende klassifikatsiooni järgi elas Maal peal meist kaks kõrgema intelligentsiga rassi – delfiinid ja vaalad – ning vist sellepärast, et me neile liiga ei teeks, kadusid maalt ühel heal päeval kõik inimeste masinad ja muu siuke. Suurem osa inimkonnast suri kiiresti nälga. Maalaste kolooniaid Päikesesüsteemis ei puudutatud.
Umbes samal ajal püüdsid inimesed kinni Päikesesüsteemi suunatud infojoa, mis paistis tulevat 17 valgusaasta kauguselt Ophiuchi süsteemist. Seda hakati kutsuma Ophiuchi hotline’iks ja selgus, et tegemist on inimeste teadmistest tohutult eespool oleva teaduse saavutustega. Mingi osa infost, mis dešifreerida õnnestus, võeti kasutusele ja nii jõudsid Kaheksa Maailma inimesed maa-aegsetega võrreldes üsna kõvale arengutasemele.
Peategelane Lilo istub oma kodukoloonia Kuu vangikongis ja ootab surmanuhtlust, sest on vahele jäänud inimese DNA näperdamisega. See on tabu.
Varley nimi on kvaliteedimärk, ta kirjutab hästi, tal on ideid ja alati midagi öelda. ka see on väga hea, ideedest pakatav ja põnev raamat, mis ühtaegu meenutab USA kuldajastu ulmet ja moodsate kosmoseooperite paremikku. Kloonid, soovahetused, küborgid, arvutid, huvitavad ühiskonnad. Raamatu lõpuks saab lahendatud Ophiuchi hotline’i saladus ja ühtteist rohkem teada Sissetungijatest. Tänapäeva autoritest oskan võrrelda Richard Morgani “Altered Carboniga” ja võrdlus on Varley kasuks. Varem on teda vahel nimetatud küberpungi eelkäijaks või ettevalmistajaks ja saan ka sellest aru. Aga samamoodi sobitub ta ühte ritta Clarke’i ja Asimovi suurte kosmoselugudega. Võtan kohe käsile “Steel Beachi”, mis kuulub samasse maailma.