Fantasyt jagatakse eepiliseks ja mõõga-ja-võlukunsti (sword-and-sorcery) fantasyks. Esimene on hea ja kurja võitlus, kus tõenäoliselt otsustatakse maailma saatus, umbes nagu “Sõrmuste isandas”. Teise kangelased (või antikangelased) on rohkem barbar Conani masti tegelased, kes ajavad oma väikest asja siin (õigemini väljamõeldud) maa peal nii hästi-halvasti kui oskavad. Varastavad, tapavad, murravad lubadusi, ajavad taga rikkus ja võimu. Hea ja üllas nagu ma olen, pole ma kunagi sword-and-sorceryst eriti hoolinud. Välja arvatud Vance’i “Dying Eearth” ja eriti Fritz Leiberi imelised Lankhmari lood.
„Swords ainst Death“ on Fafhrdi ja Gray Mouseri nime kandvate kangelaste kronoloogiliselt teine jutukogu, mis koondab alljärgnevad jutud:
The Circle Curse (1970)
The Jewels in the Forest (1970)
Thieves’ House (1943)
The Bleak Shore (1940)
The Howling Tower (1941)
The Sunken Land (1942)
The Seven Black Priests (1953)
Claws from the Night (1951)
The Price of Pain-Ease (1970)
Bazaar of the Bizarre (1963)
Fafhrd ja Gray Mouser on kaks kaabakat sõpra ja seiklejat, üks kidur, aga osav, teine tõeline musklimees. Pärast eelmistes lugudes aset leidnud tragöödiat noormeeste isiklikus elus otsustavad nad suurest ja vägevast Lankhmari linnast igavesti lahkuda. Lahkuda ju võib, aga kas ka igaveseks? Keeruline, eriti kui seda ei taha mõni jumal. Aga see pole ka tähtis. Raamat on tegelikult jutukogu, milles iga lugu on iseseisev seiklus.
Enamik sarnaseid barbarkonanlikke lugusid on tüütud, sest üksteisel ainult nahka üle kõrvade tõmmata proovivate tegelaste õnn ja õnnetus ei lähe mulle korda. Aga Fafhrdis ja Grey Mouseris on mõnus eneseiroonia ja elufilosoofia, mis tõstab nad teiste kirjanike samalaadsete tegelaste seast esile.
Ja nendega juhtub asju, mida tavaliselt fantasys peategelastega ei juhtu. Esimese kogumiku tragöödia, mille järellained käivad ka sellest osast läbi, on minu vist üldse suurim fantasy-lugemisel saadud ehmatus. Ja lood on kõvasti leidlikumad kui enamik fantasyt. Meeldib väga.
Kirjakoi 