Joseph Heller “Catch-22”

Joseph Helleri “Catch-22” on kultusraamat Teisest maailmasõjast, mida Goodreadsi järgi paljud armastavad ja paljud vihkavad. Mina kuulun viimaste hulka.

Romaani peategelane John Yosserian on USA pommituslennuki ekipaaži liige, kes sõdib Itaalias ja on valmis ükskõik mida tegema, et sellest põrgust pääseda. Iga lend viib ta hüsteeriasse, ta simuleerib ja peab plaane isegi värdjate ülemuste tapmiseks. Ja need on tõesti värdjad. Omakasu nimel on nad tõstnud Yosseriani väeüksuses kõigepealt lahingulendude arvu, pärast mida peaks sõdur koju pääsema, 50-lt 60le, siis 70le ja raamatu lõpupoole isegi 80le. Nii libiseb Yosseriani käegakatsutav pääsemine iga kord viimasel hetkel käest.
Ma saan hästi aru, miks üks teistmoodi kirjutatud sõjavastane ja veelgi rohkem sõjaväelise hierarhia ja ohvitseride lolluse vastane raamat 1960ndate USAs kohe massidesse läks, kuigi kriitikud esialgu ainult õlgu kehitasid. Aeg oli selline, et see sõnum kõlas. Aga praegu on seda lugeda ikkagi tõeline piin. See jurakas on üle 500 lehekülje pikk ja õiget lugu seal polegi. Raamatu hüppab ühe tegelase peast teise ja tegeleb sõjapidamise absurdsuse kirjeldamisega. Karikatuurselt. Catch-22 on näide sellest, punkt, mis ei luba arstil sõjaväest pääsemise eesmärgil end hulluks teha püüdvatele noormeestele vabastust anda, sest see, et nad tahavad sõjast pääseda, näitab, et nad on normaalsed.
“Catch-22” jätkab “Vahva sõdur Švejiki” õilsaid traditsioone ja see kannab samu väärtusi mis näiteks Vonneguti sõjavastased teosed või Kubricki “Dr Strangelove”, aga seda lugeda on lihtsalt suur piin. Üks Helleri lemmikvõtteid on kordamine dialoogis. Umbes nii et “Miks sa, Yossarian, missioonile ei taha?” “Nad tahavad mind ära tappa.” “Miks sa arvad, et nad just sind tappa tahavad?” “Eelmine kord nad proovisid mu lennukit alla tulistada.” “Aga see on ju loomulik. Me oleme nendega sõjas.” “Mina ei ole kellelegi sõda kuulutanud, aga ikka nad proovivad mind tappa.” “Aga miks sa arvad, et nad just sind tappa tahavad?” Ja nii lehekülg, kaks. Mõne tegelase kirjutab Heller küll lihast ja luust inimeseks, kellele võib kaasa tunda, aga enamik jäävad mingite sõjaaegsete karikatuuride röökivateks ja sülgepritsivateks ohvitserideks. Kui seda oleks 200 lk, võib-olla ma kannataks selle ära ja kiidaks heaks, sest lõpp läks veidi elavamaks, aga praegusel kujul ei soovita seda mitte kellelegi.
Kõige toredam selle raamatu juures on see, kuidas ma selle leidsin. Olime kusagil Londoni äärelinnas öömajal, kui märkasin oma toa raamaturiiulis raamatut kleepsuga “Traveling Book”. Selgus, et see on “rändama lastud” eksemplar, mida igaüks võib kaasa võtta ja edasi jagada (pick me up, read, and release me!). Soovitavalt tuleks võtjal raamat registreerida saidil http://www.bookcrossing.com, et saaks selle teekonda jälgida. Niisiis, kui on soovijaid, andke teada.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s