Jack Vance “Lyonesse”

Jack Vance on väga äge ulmekirjanik, kelle tekstid on alati lugemist väärt, isegi kui kõik ta raamatud eraldi võttes poolest ei ole teab mis surematud. Kõige kuulsamad on vist “Dying Earthi” lood, mis on muinasjutud ülikaugest tulevikust, mis meenutab fantasyt. Lyonesse on ka fantasy, aga varakeskaegselt Maalt (hiljem lugesin, et maailm on sama mis “Dying Earthis”).
Tegevus toimub müstilisel nüüdseks kadunud või saartel Inglismaast lõunas ja Prantsusmaast Läänes. Üks sealne ambitsioonikas ja kalk valitsejapaar saab tütre ja on üliväga pettunud, sest vaja oleks olnud poega. Esimesed kümme aastat ei pööra kuninglikud vanemad oma tütrele peaaegu mingit tähelepanu, siis otsustab kuningas, et mängida tuleb nende kaartidega, mis kätte on jagatud, ja hakkab tütar Guldrunile kosilast otsima – sellist, kellest saaks võimalikult kasulik liitlane. Tütre tahtmisi ei küsi keegi.
Lugesin ja lugesin ning tundsin, kuidas kerge pettumus poeb hinge. Miks tal oli üldse vaja ammukadunud kontinent Atlandi põhjast üles tõsta, kui sama hästi oleks võinud tegevus toimuda mõne Inglismaa kuninga kojas. Maagiat oli ka näpuotsaga, lossi keldrist leiti vist ühed kahjurid, keda mie maailmas päriselt olemas ei ole.
Lugu võtab tõeliselt romeojajulialiku suuna, kui printsess leiab lossi lähedal rannast poolsurnud meretaguse prints Aillasi ja poputab ta salaja üles.
Edasi hakkab juhtuma. Lugu saab sisse sellise hoo, justkui oleks tegemist hoopis teise raamatuga. Aillasi ja Guldruni laps satub haldjate (fairies, mitte elves) kätte. Kui Aillas vangistusest põgeneb, asub ta lapse jälgi ajama. Aga poiss läheb just umbes siis värvikate võrukaelte juurest inimeste maailma. Seiklused panevad hinge kinni hoidma, trollid on julmad ja vägistamishimulised, haldjate peale ei saa kunagi kindel olla, sest nende leidlikkusel trikkide mängimises ei ole piire, võluesemed ei mitte lihtsalt võlurite argised tööriistad, nagu tänapäeva fantasytes, vaid panevad südame põksuma. Värskendav.

2 Comments

  1. Need ei saa kuidagi sama maailm olla…

    «Surev Maa» on ju posttehnoloogiline maailm, kus tehnika kasutamise teadmised on kadunud/unustatud ning kõik teadmised on justkui maagia… lugedes imbub aga ridade vahelt välja, et suur osa neid nn maage kasutab tegelikult ju vana tehnikat… esimese raamatu emotsioon oli just selline… Cugeli lood mõjusid rohkem juba ehtsa fantasy’na…

    Lyonesse on aga üsna tüübiline fantasy, mis formaalselt toimub jah meie maailmas, aga tegelikult on samasugune n-ö sekundaarne maailm nagu REH, JRRT, GRRM või kes tahes… noh, et tuletis meie maailmast, mis modelleeritud meie maailma baasil…

    Kirjutan seda kõike muidugi ammuste lugemismälestuste põhjal… et võib-olla tõesti jäi midagi kahe silma vahele… samas, seda, et sama maailm, seda lugesin ma küll esimest korda…

    Meeldib

    Vasta

    1. See jäi silma wikipediast: Some place names and concepts, such as references to sandestins as magical creatures that do the actual work of carrying out a magician’s spells, are shared between Lyonesse and Vance’s Dying Earth series, suggesting that the two worlds may be linked.

      Ega jah, see pole sama mis sama maailm, aga mingid seosed on.

      Meeldib

      Vasta

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s