Jack Vance “Lyonesse”

Jack Vance on väga äge ulmekirjanik, kelle tekstid on alati lugemist väärt, isegi kui kõik ta raamatud eraldi võttes poolest ei ole teab mis surematud. Kõige kuulsamad on vist “Dying Earthi” lood, mis on muinasjutud ülikaugest tulevikust, mis meenutab fantasyt. Lyonesse on ka fantasy, aga varakeskaegselt Maalt (hiljem lugesin, et maailm on sama mis “Dying Earthis”).
Tegevus toimub müstilisel nüüdseks kadunud või saartel Inglismaast lõunas ja Prantsusmaast Läänes. Üks sealne ambitsioonikas ja kalk valitsejapaar saab tütre ja on üliväga pettunud, sest vaja oleks olnud poega. Esimesed kümme aastat ei pööra kuninglikud vanemad oma tütrele peaaegu mingit tähelepanu, siis otsustab kuningas, et mängida tuleb nende kaartidega, mis kätte on jagatud, ja hakkab tütar Guldrunile kosilast otsima – sellist, kellest saaks võimalikult kasulik liitlane. Tütre tahtmisi ei küsi keegi.
Lugesin ja lugesin ning tundsin, kuidas kerge pettumus poeb hinge. Miks tal oli üldse vaja ammukadunud kontinent Atlandi põhjast üles tõsta, kui sama hästi oleks võinud tegevus toimuda mõne Inglismaa kuninga kojas. Maagiat oli ka näpuotsaga, lossi keldrist leiti vist ühed kahjurid, keda mie maailmas päriselt olemas ei ole.
Lugu võtab tõeliselt romeojajulialiku suuna, kui printsess leiab lossi lähedal rannast poolsurnud meretaguse prints Aillasi ja poputab ta salaja üles.
Edasi hakkab juhtuma. Lugu saab sisse sellise hoo, justkui oleks tegemist hoopis teise raamatuga. Aillasi ja Guldruni laps satub haldjate (fairies, mitte elves) kätte. Kui Aillas vangistusest põgeneb, asub ta lapse jälgi ajama. Aga poiss läheb just umbes siis värvikate võrukaelte juurest inimeste maailma. Seiklused panevad hinge kinni hoidma, trollid on julmad ja vägistamishimulised, haldjate peale ei saa kunagi kindel olla, sest nende leidlikkusel trikkide mängimises ei ole piire, võluesemed ei mitte lihtsalt võlurite argised tööriistad, nagu tänapäeva fantasytes, vaid panevad südame põksuma. Värskendav.