“Märkamatud mõrvad” on kummaline raamat. Oleks nagu Ladina-Ameerika romaan, aga ei ole ka. Kes suudakski ette kujutada üht ladina-ameerikalikku lugu tegevuspaigaga Oxfordis?! Noh, “Märkamatud mõrvad” seda igatahes on, aga ainult mõnevõrra.
Ladina-ameerikalik on ainult raam, loo alustamise ja lõpetamise viis. Need ja angstum – loomake, kelle kohta ma eestikeelset nimetust ei leidnudki – annab tugeva ladina-ameerikaliku mõõtme, lugu ise aga oleks nagu hoopis midagi muud.
Oleks nagu kriminaalromaan, aga jällegi – ei ole ka. “Märkamatud mõrvad” kasutab küll kriminaalromaani võttestikku, aga eesmärgiga arutleda tõe (ja matemaatika) üle, nii et kõige rohkem on see vast hoopis Oxfordi romaan, aga paradoksaalsel moel lõpeb see enne lõppu ära ja – jälle see angstum paneb kahtlema, mis see õigupoolest nüüd on.
Pigem siis romaan vältimatult eksisteerivast tõest, mis libiseb käest, jadadest, mille jätkamiseks on lõputu hulk võimalusi, millest kõik on õiged, kuigi pole võimalik kindlaks teha, kas jätkaja tegi seda juhuslikult või tõepoolest jada jätkumise seaduspära tabanuna.
See on romaan lahenduste leidmise esteetikast, mida me tahes-tahtmata järgime, tolle esteetika perifeeriasse või sellest väljaspoole, kus kehtivad hoopis teised seaduspärad, jõuavad vähesed, lahendused, kuigi erinevad, on aga õiged mõlemal puhul – nii esteetika piires kui ka väljaspool seda.
Või siis pole õigeid lahendusi üldse olemas – kui iga viis jada jätkata on õige, mis tähendus on siis üldse õigel ja valel? Neid pole enam olemas, jääb vaid esteetika. Oeh!
Kirjakoi 