Evelyn Waugh “Peotäis põrmu”

evelyn waugh“Ma jutustan teile, mida ma õppisin metsas, kus aeg on teistsugune. Mingit Linna pole olemas. Proua Beaver kattis selle kroomplaatidega ja jagas korteriteks. Kolm gini nädalas, igas korteris oma vannituba. Odavateks armulugudeks üpris paslik.”

Sic transit gloria mundi.

PS “Tagasi Bridesheadi” on muidugi parem, aga tunne on sama. Ja ikkagi – kas poleks võluv elada järgmiselt:

“Beaver oli kahekümne viie aastane. Oxfordi lõpetamisest kuni majanduskriisi alguseni oli ta töötanud reklaamibüroos. Hiljem polnud keegi osanud talle tegevust leida. Niisiis ärkas ta hilja, istus suurema jao päevast telefoni juures ja lootis, et talle helistatakse.”

Kui ei teaks, kas võiks siis arvata, et tegemist on 1930ndate aastate Londoniga?

Kui ei teaks, ei arvaks ka, et “Peotäis põrmu” ilmus 1934. aastal.

Inglise kõrgseltskond kõrgseltskonnaks, kroomplaatidega kaetakse ja korteriteks jagatakse Linnasid igal ajal.

Advertisements

Amélie Nothomb “Jumala lapsepõlv”

nothomb“Jumala lapsepõlvest” täpsemat pealkirja oleks raske ette kujutada. Just see see ongi – jumala lapsepõlv.

Nothomb kirjeldab (iseenda) kolme esimest eluaastat Jaapanis, kus selles eas lapsi koheldakse nagu jumalaid. Samas on see suur loomise lugu, kus alguses ei ole midagi, ainult jumala vaim lehvib vee kohal. Siis leiab jumal sõnad. Ja loob maailma.

“Jumala lapsepõlv” on intensiivne, konkreetne, ilustamata, mis ei tähenda, et ta ei oleks ilus, on küll, ning vaimukas ja kuidagi palju suurem, kui tema napid 95 lehekülge saaksid lubada.

Selles on kuhjaga rabelais`likku lusti ja pöörasust ning tsipake Prousti – kusagilt kadunud aegadest hoovab väikeste pahvakutena Madeleine´i koogikeste ja tee hõngu, mis sulab ühte valge šokolaadi maitsega suulaes.

PS Selle raamatu võiks küll läbi lugeda.

Amélie Nothomb “Jahmatus ja värinad”

jahmatusjavarinad“Paned elu kirja ja juba tundubki elu elatuna. Ja mida enam sa asjadele lähened, et neist paremini kirjutada, /…/ seda enam näid sa neist eemalduvat. /…/ Siis klammerdud sa selle külge, mis on sulle kõige lähemal: räägid iseendast. /…/

Kirjanikuks olemine tähendab muutuda võõraks, võõramaalaseks: sa pead hakkama iseennast tõlkima.” (Justo Navarro)

Just seda Nothomb teebki. Ta ei muuda isegi kuupäevi ega nimesid – 8. jaanuaril 1990 sülitab lift Amélie-sani välja Yumimoto hoone 44. korrusel, kus ta alustab tõlgina ja lõpetab koristajana, täpsemalt – klosettide koristajana.

Nothomb ei selgita, vaid näitab, muutub võõraks, võõramaalaseks, tõlgib iseennast, ta ei ole iseenda sees, vaid iseenda kohal, intensiivne, täpne, konkreetne. Ja emotsioonitu.

Diplomaadi tütrena kasvas Nothomb kolm esimest eluaastat Jaapanis, kus selles vanuses lapsi koheldakse nagu väikeseid jumalaid. Jumalad enamasti ei lõpeta 44. korruse klosetis. Kui nii peaks siiski juhtuma ja neist saavad kirjanikud, siis annab see pilgule erilise vaheduse. “Jahmatus ja värinad” on justnagu mustvalge foto, kus iga detail joonistub teravalt välja.

Muidugi võiks “Jahmatust ja värinad” kirjeldada ka teisiti – ära kunagi  mine tagasi sinna, kus sa olid õnnelik, aga see oleks meelevaldne tundlemine, ma ütleksin – isegi maitsetu.

 

 

Sergio Pitol “Mefisto valss ja teisi jutte” LR 2018 nr 19-20

pitolMõõdukas koguses Lovecrafti vürtsitatud näpuotsatäie Borgese, Gombrowiczi ja Gogoli ning teelusikatäie Thomas Manniga – kõlab kaunis pööraselt, kas pole? Kokku saab Pitoli.

Ebaterve, võika, moonutatud, groteskse, hajusa, unenäolise, fragmentaarse, erudeeritud, intellektuaalse Pitoli, kelle jaoks on tegelikkus hoomamatu ning omandab tähenduse alles siis, kui sellest lugusid vesta.

Siiski ei huvita teda niivõrd see, mis juhtub, vaid see, mis võib (võis, on võinud, oli võinud) juhtuda.

Pitoli maailmas ei ole midagi, kust kinni haarata. See pudeneb sõrmede vahelt, väändub, hajub, muudab kuju. Pitoli lood isegi ei lõpe, sest lõpp oleks mingigi pidepunkt.

“Sain kõigest kinnitust, et salajased märgid on nakatunud samasugusest narrusest, kaosest, seosetusest nagu igapäevased asjadki,” tõdeb ta.

Ja  loodab siiski, et ühel päeval tuleb panter tagasi, nii nagu üks teine ladina-ameeriklane näeb unes siniseid tiigreid.

Fredrik Backman “Mees nimega Ove”

oveNüüd on kuidagi nii juhtunud, et ma olen üsna lühikese vahega läbi lugenud “Saja-aastase, kes hüppas aknast välja ja kadus” ning “Mehe nimega Ove” – kaks Rootsi ajaviiteromaani. Ja millegipärast olen ma pettunud.

Sest ma ei teadnud, et need on ajaviiteromaanid.

Olin mõlemast kuulnud, tagantjärele ei tea, kelle käest, aga igatahes piisavalt palju, et neid lugeda tahta. Või mis tahta – ma olin tükk aega järjekorras. Ikka väga tükk aega. Mnjah.

Ega nad halvad olnud, kuigi – just järjekord pidanuks ettevaatlikuks tegema.

Pärast “Meest nimega Ove” võtsin riiulist Pitoli “Mefisto valsi ja teisi jutte” ning lugesin ühe jutiga läbi järelsõna ja esimese loo. Hea tunne oli. Kohe väga hea, aga – Pitol järjekorda ei tekita. Oi ei! Või noh, ma ei tea… Igatahes siin ei tekita.

Nii et ega ole muud ütelda, kui et ajaviiteromaan on just see, mis ta parasjagu on, tekitab järjekordi ja nii edasi, ja pole mõtet pahandada, et ta ei ole midagi muud. “Mees nimega Ove” kusjuures on üsna hea ajaviide, ajuti tundus, et ta võiks olla isegi midagi enamat. Kõik see mustvalge mehe ja kadunud värvide teema. Mõne koha peal tuli nutt kurku, aga…

Kui pole aega aega veeta, siis soovitaks mõnda… järjekorrata järelsõna.

 

 

 

Andrzej Sapkowski “Haldjate veri”

haldjate-veri„Haldjate veri“ on Poola kirjaniku Sapkowski nõidur Geraltist rääkiva fantasy-sarja kolmas raamat ja esimene romaan. Kahest eelnenud jutukogust olen ma siin juba kirjutanud ja „Haldjate veri“ on neile vääriline jätk. Arvutimängude sõbrad teavad seda lugu „Witcheri“ sarjana.

Geralt on nõidur, mutant, keda on lapsest saati kujundatud ja kasvatatud koletiste tapjaks. Nõidurid kolavad maailmas ringi ja löövad raha eest kolle mättasse. Poliitikasse nad ei sekku. Kuningatütar Ciri on nüüd kaotanud nii vanemad, vanavanemad kui ka riigi ning üldse õige napilt sõjas ellu jäänud. Ciri on aga saatuse poolt Geraltile määratud, nagu me eelnevates kogudest teame.

Nelja kuningriigi ja Nilfgaardi vahel valitseb habras rahu. Levib võõraviha, mille all kannatavad haldjad, päkapikud – kõik, kes ei ole inimesed. Noorte haldjate salgad varjavad end metsades ja tapavad inimesi.

Geralt ei oska temaga muud teha, kui viib nõidurite kindlusesse, kus siis teiste omasugustega üritab Cirit kasvatada ja õpetada. Varsti saavad karused mehemürakad aru, et appi on siiski vaja naisterahvast ja kutsuvad kindlusesse naissoost maag.

„Haldjate veri“ ongi Ciri kasvamise raamat, mis võib-olla ei ole nii seikluslik ja kireva koletiste-galeriiga kui jutukogud, aga painav maailm korvab selle täielikult. “Haldjate veri” on eesti keeles täiesti olemas. Jookske aga poodi, et tõlgitaks ka selle järg.

Yrsa Sigurðardóttir “Lõpparve”

lõpparve“Lõpparve” on “Pärandi” järel Freyja ja Huldari sarja teine raamat. Freyja on psühholoog ja Huldar politseinik. Esmapilgul paljutõotav paar uurijaid, aga sellega asi piirdubki.

Paeluv(ad) uurija(d) (ja miljöö) paraku on kriminaalromaani edu pant. Lugu ise – kuigi tähtis – on võrreldes uurija(te)le elu sisse puhumisega kukepea. Kes ikka nii väga mäletaks Agatha Christie romaanide elegantsete kuritööde keerdkäike, Hercule Poirot´d ja miss Marple´it teavad aga kõik.

Freyjast ja Huldarist ei jää suurt midagi meelde ja isegi lugemise ajal  on nad üsna ilmetud. Üks uurijate vahel lõputult kiratsev armulugu on ikka natuke liiga vähe, ja seegi pole eriti huvitav. Ega miljööga lood paremad ole.

Muidugi, võrreldes 19. sajandi lõpu Inglismaaga ongi raskem tõeliselt võluvat aegruumi ja võib-olla ka tegelasi luua, aga võiks ju proovida. Mina isiklikult soovitaksin detaile. “Paddington 16.50” olen ma korduvalt üle lugenud mitte süžee, vaid kõigi nende hõrgutiste pärast, mida Lucy seal valmistab. Toitu ei maksa kunagi alahinnata.

Kui juba virisema sai hakatud, siis on “Pärand” ja “Lõpparve” mingil arusaamatul põhjusel tõlgitud inglise, mitte islandi keelest. Ega tõlkel otse midagi viga ole, aga… No kuulge! Nii lihtsalt ei tehta! 21. sajandi Eestis! Ma ei tea ühtegi aktsepteeritavat põhjust, miks peaks tehtama.

Aga raamat on hea. Loetagu ikka.